Päris untsu ei läinud siiski midagi ning tingimused olid ju kõigile võrdselt ebasoodsad. Loodetavasti leidis igaüks ka tänavu Tornide väljakult endale lemmikaia.

Maakodu jaoks tegin väikese valiku aedadest, mis mulle mingil põhjusel silma jäid. Alustan juttu kahest aiast, mida olen terve suve jälginud.

“Head naabrid”

Luua Metsanduskool, autor Annika Mai Purje

Luua Metsanduskooli aed püsis terve suve sama turvalise ja usaldusväärsena, nagu ta suve alguseski näis. Üks korralik, terve talupojamõistusega tehtud aed, millele pole midagi ette heita. Seal oleks mõnus olla ning kui suviti kaarjail peenardel lilli vahetada, ei lähe aed ka igavaks. Igal suvel oma värvid.

Kiitust väärib aia väga kvaliteetne rajamine – midagi ei tolgendanud, midagi ei turritanud ning kõik nägi toekas välja. Nii nagu ilma korralike käsitööoskusteta ei ole kunsti, ei saa ilma oskusliku maastikuehituseta olla ka ajahambale vastupidavat aeda.

“Draakonite suudlus”

Foto: Jaan Mettik
Autorid Olga Dvortsova ja Julia Kinzevskaja

Ilmselt festivali kõige ideederikkam aed. Ideid oli aga nii palju, et ükski ei pääsenud vajalikul määral mõjule. Seetõttu jättis tervik eklektilise mulje. Samas, ilu on vaataja silmades ning eklektika olla moes. Ei tea, kuidas on õige.

Kindlasti oli see aed ka kõige mitmekülgsema taimevalikuga. Kahjuks ei mõjunud see aga tervikule tasakaalustavalt ja mõnes paigas kippusid taimed üksteist suisa ära sööma.

Arvan, et kui autorid mõtlevad natuke väljendi üle “Vähem on rohkem” ja lihvivad oma käsitööoskusi, siis võib neilt tulevikus nii mõndagi päris põnevat oodata.

“Ça va, Claude”

Autorid Martin Allik, Karin Bachmann, Antti Pääsukene, Evelin Reimand, Mirko Traks

Foto: Jaan Mettik
Üks tähelepanuväärsemaid ja efektsemaid aedu juba festivali algusest peale. Loojad suutsid saavutada maksimaalse efekti suhteliselt tagasihoidliku materjalikuluga. Eriti tänuväärne oli, et nad suutsid tuua festivalialale tugeva vertikaalse maamärgi ning liiati sellise, mille efektsus ei sõltu ilmastikust.

Samas tekitas loodu vastakaid tundeid. Nagu kõik geniaalne, oli idee lihtne, kuid kahjuks – mitte oma. Samas, müts maha, viieliikmeline loomekollektiiv, kes sinised tokid rohelisteks ümber disainis, ei püüdnud originaalidee autorit Claude Cormier’d saladuses hoida ning poster lubas, et aias paikneb talle ka austusavaldus. See võib olla tingitud napist silmanägemisest või oskamatusest otsida, kuid kahjuks ei õnnestunud minul siiski tokkidelt välja lugeda kirju “Ça va, Claude” ja “Salutations de Tallinn”.

“Pesakast (à la Maur)”

Autorid Mart Mets, Lauri Vaikre, Marko Kams

Foto: Jaan Mettik
See aed pakkus oma ehitusliku toekusega Luua omale tõsist konkurentsi. Tugev oli ka aia taimestuslik külg ning kuna istikute puudust ei näinud olevat, ei kannatanud “Pesakast” ka viletsa suve käes. Mitmed nutika taimevalikuga aiad komistasid tänavu just selle reha otsa.

Eriti kiidan rohket kõrreliste kasutamist. Need püüdsid pilku nii oma kesksuvises voogavas haljuses kui ka sügise alguse kolletumises. Lõpuks olid nad suurepäraseks taustaks aia staaride seisusse tõusnud liatriste õisikuküünaldele.

Taolist kooslust – kõrreliste massistutus, kuhu on peidetud mõned püsikud – tahaks palju rohkem kohata. Iseasi on, kui paljud püsikuid suudavad nii karmis konkurentsis pikemat aega vastu pidada.

“Väärtusta värvi!”

Autorid Mari Toom, Martti Mäger, Hannes Mäger, Martin Bek, Siim Riisenberg, puusepp Jaak Teppo ja klaasikunstik Tuuli Puhvel

Foto: Jaan Mettik
Selle aia kujundajad muutsid nutikalt valguse vitraažidega värviks. Klaasvitraažid pole loomulikult mingi uus leiutis, kuid kuna neid Eestis nii harva näeb, kipub selline valguse kasutamise võimalus lihtsalt meelest minema.

Vitraažide pruukimisega on lihtne ka liiale minna. Õnneks värvi väärtustamise aias seda ei juhtunud. Värvikaid päikeselaike oli just nii palju, et neid saaks ükshaaval avastada – näe, siin ka! Selged ja puhtad kruusapinnad olid sellisele päikeselaikude otsimise mängule just sobivaks paigaks.

Pitsilised klaaskanad tarnaväljal olid aga tase omaette. Armusin neisse juba esimesel korral ning tundsin nende saatuse pärast muret kogu suve. Maalapsena tean ju, kui palju on kanadel vaenlasi. Õnneks läks hästi – vaid kukk kaotas suve jooksul oma sabasuled.

“Kirev päev, valge öö”

Autorid Reet Palusalu, Anu Kägu

Foto: Jaan Mettik
Kui seda aeda suve algul nägin, võttis vaatepilt mind õlgu kehitama – vitspunutisi on ennegi kasutatud. Liiati tundusid nende asukohad krundil kuidagi ... iseäralikud. Plats oli keskelt tühi ja paljas ning punutud pallid kükitasid platsi servas, otsekui ei julgeks nad teest kaugemale minna.

Augustis nägi samal kohal aga sootuks midagi muud. Kompositsioon oli paigas, kirkavärvilised kõrgustesse sirgunud püsikulaigud tasakaalustasid vitskerade selget vormi ning need ei mõjunud aias enam kohatute hiidudena. Ühesõnaga – on imeline, mida võib korda saata, kui aiakujundaja tunneb taimmaterjali peensusteni. Taimekasutuse poolest peaks see aed olema iluaianduskursuse aabitsas. Õppige!

Aed on ka suurepärane näide sellest, et juhuslikuna tunduv värvikas õiteväli on kõike muud kui juhuslik. Efektne õitedžungel ei teki lihtsalt seemneid maha külvates, vaid pärast seda, kui iga taimerühma suurus, kuju ja asukoht on hoolega läbi kaalutud.

Et kiitus läägeks ei läheks, leian, et loojad oleks ikkagi pisut võinud mõelda neile, kes käisid aeda vaatamas suve hakul. Mõne efektse detaili leidnuks nad sellekski ajaks.

“Varjud murul”

Autor Elle Pent

Foto: Jaan Mettik
Sponsorite aialt ei oodata tavaliselt kuigi palju – piisab, kui nad raha annavad. Husqvarna oli aga tõeliselt pingutanud ning sai hakkama arvestatava maastikuehitusega. Nii mastaapseid mulla- ja ehitustöid polnud ühelgi teisel objektil.

Aia plussid peitusid minu jaoks aga kujunduse minimalismis ja selguses. Kõigele oli piisavalt ruumi. Sammasjate kadakate rida ja kallakil murunõlv, millel troonisid salveid, oli suurepäraseks taustaks mõnusale lihtsale puitpingile. Aia pärliks oligi see pink – vormilt lihtne ning kasutajale mugav ja mitte käe-, vaid tagumikupärane.

Armas oli ka aeda alustav (või lõpetav, sõltub kummalt poolelt läheneda) kivirühm. Armas just selle pärast, et nad saidki seal omaette olla ning kivide ilu ei seganud ega varjutanud miski muu.

“Linade pleegitamine”

Autorid Kadi Markna, Eleriin Tekko

Foto: Jaan Mettik
Nutika idee ja hea teostusega aed. Kujutan ette, et purjena pingutatud valgel kangal etenduvat taimede varjuteatrit olnuks väga põnev jälgida.

Kahjuks vedas aia kujundajaid alt sant suvi ja taimevalik. Kõrgekasvulised püsikud lihtsalt ei suutnud end külmavõitu suvega piisavalt kõrgele küünitada. Tõenäoliselt olnuks tulemus efektsem, kui varje oleks heitma pandud mõned kõrged suvelilled, nt ämbliklill või kas või päevalilled. Hästi saanuks kasutada ka lattidele juhitud lilli – või aedubasid.

Arvan, et linade pleegitamise aed või vähemalt varjuteatri osa sellest vääriks kindlasti kuskil kordamist ning kordamist seni, kuni soovitud tulemus suurepäraselt välja tuleb.

“Tuleviku antiik”

Autorid Johannes Fötsch, Kaupo Holmberg, Olli Maunula, Kristel Saan, prof Urmas Puhkan, Svetlana Breus, Alexander Krylov

Foto: Jaan Mettik
Keraamikutel ja Topiary Art Todayl oli tänavu tõeliselt raske pähkel pureda. Osalt oma süül, sest kahe eelneva aastaga on nad oma lati väga kõrgele ajanud. Tänavu algul arvasingi, et seekord on nad lati alt läbi jooksnud.

Eelnevate aastate kõrgustesse püüdlevate kompositsioonide asemel olid mingid maasse kaevatud augud ja hammasrattad... Tulemus jättis mind külmaks. Kuna varasem kogemus ütles, et selle platsi aedades on taimedel pigem täitefunktsioon, ei eeldanud ma ka seda, et taimede kosudes pilt muutub.

Mida nädal edasi, seda enam kahel aialapil toimuv mulle aga meeldima hakkas. Välja kaevatud augud täitusid veega, istutatud taimed võtsid kuju ja värvi ning tasakaalustasid maailmalõpu meeleoluga tehnokraatlikku installatsiooni. Suve lõpus see aed mulle suisa meeldiski. Eriti rasvased plusspunktid annan selle eest, et tänavu olid taimed siin keraamikale võrdse partneri rollis, vähemalt kohati.

“Maailma algus”

Autor Tauno Kivihall

Foto: Jaan Mettik
Sellest aiast juba korra kirjutasin, kuid tulemus on nõnda hea, et vale oleks tööd kokkuvõtetest välja jätta.

Lisaks Maakodu augustinumbris öeldule tahan julgustada selgete puhaste pindade ja kirgase värvidega lahendusi ka koduaedades rohkem kasutama. Sajandivanuse talumaja juures oleks see võõras, kuid moodsa ja aktiivse inimese krundile sobib selline aed küll.

Hooldus on lihtne ja odav – luuaga puhtaks pühkida ning kord aastas, kevadel, ehk ka harjaga üle küürida. Isegi laste liivakasti on kastlahendusse lihtne paigutada. Kui laps mängib, võtate kaane pealt, kui aeda on aga tarvis aiapeoks või vastuvõtuks, sulete liivakasti ning võite sellele asetada kas või aiagrilli. Tasuks katsetamist.

“Värvide sünd”

Autorid József Túri, Anita Forgó, Krisztina Erdélyi

Foto: Jaan Mettik
Ungari aiast olen juba kirjutanud, sest varasuvel püüdis see kõige enam pilku. Oma värvika õhulisusega oli aed pilkupüüdev kogu suve. Ka minu algsed kahtlused ja kartused ei pidanud paika. Värvilised nöörid ei pleekinud ära, vaid säilitasid oma kirkuse, ja võrgustiku all peenardel kasvavad taimed ei hakanud üldmuljet segama, vaid isegi toetasid seda. Ilmselt olnuks tulemus sooja päikeselise suvega parem. Õnneks oli taimevalikuga mindud kindla peale. Kujundajate taotlusest värviringi selgitamisel saanuks aga parema mulje siis, kui aiale oleks võimalik olnud ülalt alla vaadata või kui peenrad olnuks veidi kuhikjad.

Kõrvitsaaed

Autor teadmata

Foto: Jaan Mettik
Olen ikka arvanud, et kõrvits, olgu siis suve-, taldrik- või mis iganes kõrvits, on loomult üks sümpaatne ja tänuväärt taim ning et seda peaks proovima avalikus haljastuses kasutada. Ta täidab ja katab hästi, kasvab kiiresti ning seemnedki tulevad suhteliselt odavalt kätte.

Nüüd tegigi keegi tore inimene selle triki ära ning selgus, et toimib küll. Aitäh! Mulle meeldis.

Liiati oli see suurepärane võimalus tühjaks jäänud aialappide täitmiseks. Tuleval suvel lähevad need ju jälle käiku. Isegi 2013. aasta aedade teemad on juba välja mõeldud: “Aed kui kunstiteos” ja “Tervendav aed”.