Albitsiad Hiiumaale kasvama?
Varem armastasin ma väga okaspuude liike. Paraku on mul neist väga mitmed hingusele läinud, kusjuures isegi kuue jala kõrguseks sirgunud ja käbikandeikka jõudnud ida-elupuu. Aastate jooksul olen jõudnud tõdemuseni, et vanapärased okaspuud kipuvad märksa vähem elujõulised olema kui n-ö evolutsiooniliselt moodsamad lehtpuud.
Enamus tagasi külmunud lehtpuid taastub jonnaka järjekindlusega ka maalähedasest kännukribulast. Ka on lehtpuuliike tohutult rohkem kui okaspuude omi. Lehtpuude ülirikkalikust maailmast on alati midagi huvitavat leida. Midagi, mida meiegi vaenulikus kliimas proovida. Kui ka ei sirgu eksootilist puud, aitab ka igal aastal võsuvast n-ö püsikustki. Näiteks nagu viigipuude puhul. Nende ainulaadsete sopiliste suurte lehtedega võrsed ilmestavad mu koduaeda igal suveajal. Loodetavasti ka tänavu, ehk elavad lumega kaetult sellegi talve üle? No ja kui tõesti peaks nad hävima, siis alati saab ju poest uue viigimarja osta ja otsast peale hakata.
Hoolimata karmist talvest ootan suure huviga uut hooaega. Esiteks seetõttu, et näha, kes ja kuidas aias ellu jäi. Teisalt seetõttu, et sügiseselt Kesk-Euroopa reisilt sai kaasa toodud hulganisti marju, kaunu, tõrusid, pähkleid, kastaneid ja... ühesõnaga seemneid. Väga põnev on näha, milline eksootiline seltskond sealt tärkab ja mis neist edaspidi saama hakkab.
Teiste seas külvasin ka albitsiate seemneid. Harilikust albitsiast (Albizia julibrissin) ei teadnud ma õigupoolest midagi. Ent mu reisikaaslane oli neist juba ette sisse võetud. Et mõelda, Ungaris ja Slovakkias vohavad albitsiad niisamuti kui lähistroopilises Krimmis! Selle liigi algset looduslikku levilat täpselt ei teata, areaal ulatub nüüd Iraanist Jaapanini, soojemas kliimas kipub invasiivne olema, näiteks Kalifornias.
Esimest albitsiat trehvasime Bratislava botaanikaaias. Kui kõik muu eksootika vohas seal rõõmsasti, siis too liik oli 2 m peale tagasi külmunud. Üsna arusaamatu, kuna vaevu kümmekond versta eemal, sama Doonau naabruses vohas Devini linnakeses liigi kohta korralik suur laiuv albitsiapuu. Too oli tõeliselt muljetavaldav. Tihedate suurte kahelisulgjate lehtedega (mis muide ööseks sulguvad nagu mimoosil või glediitsial!) ning roosapunaste õisikutega albitsia näeb välja kui akaatsia või siis hiiglaseks sirgunud häbelik mimoos. Albitsia hakkas mulle seal Devinis väga meeldima ja nii küünitasin üle heki sirutuvatelt okstelt kaunade järele.
Palju albitsiaid silmasime Ungari asulates. Ja alati tundus vaatepilt Kesk-Euroopa mõistes lausa kohatu. Pidevalt tekkis seos pigem Austraalia või Lõuna-Aafrika tänavatega, kus tegelikult kasvavad tõelised igihaljad akaatsiad. Albitsia on heitlehine ja seega üsna külma taluv. Erinevad andmed annavad eri tsoone, kirjutatakse suisa 6. tsoonist ja isegi 5. tsoonist. Külmakindlaim on sort 'Ernest Wilson', kes taluvat kuni -23 kraadi. Tänavuse talve külmakraade arvestades, siis seni peaks selle albitsia sordi isendid Ristnas, Sõrves, Ruhnul ja Vilsandil veel täitsa elus olema! Kui neid seal muidugi üldse kasvama oleks pandud. Samas tahab albitsia heaks kasvuks ja talvekülma vastu valmistumiseks tublisti suvesoojust (nagu Ungaris ja Bratislava ümbruses). Näiteks vähem soojade suvedega Briti saartel jäävat albitsia pigem põõsasjaks. Õitsemiseks vajab albitsia päikselist kasvukohta, talub kõiki muldi alates aluselisest kuni happeliseni, kannatab edukalt põuda. Puu on väga kiirekasvuline, ent väga lühiealine, väidetavalt eriti üle 30 aasta ei ela.
Nõnda siis: hullule talvele vastan ma hullude unistustega. Loodetavasti albitsia seemned ikka idanevad. Ja mine sa tea, ehk saab seda liiki kasvatada samasuguse püsikupõõsana nagu viigipuudki. Albitsia äärmiselt kaunis ja eriline lehestik tooks aeda lõunamaist elevust. Parim kasvukoht oleks kindlasti tuultest kaitstud valgusküllane välu. Just selline koht on mul metsaaias täiesti vaba.
Muidugi saab albitsiat kasvatada potitamena. Heitlehise puuna ei nõua ta talvel mingit valget kohta, küllap lepib hästi ka pimeda keldrinurgaga.
