Alpikanniõied Kassaris jaanuarikuul
Kuid mis jääb vajaka põhjamaises looduses, seda üritab inimene korvata, tuues omale aeda lõunamaiseid lilli. Selliseid, kes võivad ka siin kõrgel laiuskraadil keset talve õide puhkeda. Ka mu tuttav aednik on seal Kassaris ühtteist omale aeda istutanud. Muidugi ei võtnud mind sel vihmatibalisel 10. jaanuaril vastu mingi pöörane kirev lillemeri. Pigem rohetasid õunapuude alused alles sadadest tagasihoidlikest haljastest orastest. Neist peaks kevade tulles puhkema kirgaslillede õied, siniliiliate õied, krookuste õied, linnupiimade õied... Aia taga heinamaalapil ilmub kevade edenedes aga nartsissiväli. Oleks tulbiväli ka, kuid paraku hävitasid metssead tulbisibulad ära.
Täiesti õiteta ma siiski sel päeval ei jäänud. Näiteks kollendas-ilutses topeltõieline priimula. Kollased õienupud ilmestasid lumekuppusid. Kollasekirjulehelise igihalja Fortune'i kikkapuu külje all vaatasid aga vastu ümaralehise alpikanni tumeroosalillakad longus piklikud õienupud.
Umbes-täpselt viis tükki neid seal oli. Uhke oleks muidugi terve hõbemustrileheline alpikannivaip, täis kirjatuna õisi, aga nii ahneks ei maksa muidugi kah minna. Roosad õied olid puhkenud lumeroosidel.
Sibullilledest enam tundub selle aia vapitaim olema puispojeng. Neid on tal igat sorti, liiki ja mõõtu. Aiaomanik ise kahetses, et hetkel pole muidugi mingit õie- ega leheilu näha, kuid hoopis enam võlusid mind pojengide raagjad skeletid ise. Alles see oli, kui ma neist midagi arvata ei osanud. Tuttavad ikka mainisid oma puis- ehk põõsaspojenge, mina mõtlesin seda kuuldes miskipärast aga tavalistele rohtsetele pojengidele. Need vanad tuttavad ülitäidisõielised aiapojengid on minu maitsele liiga lopsakad. Kuid lõpuks jõudis mu pikkade juhtmete kaudu kohale, et puispojeng tähendab just seda, mida nimi ütleb: puitunud okstega pojengipõõsast. Ja need nii eksootilise moega põõsad jäävad meil vabalt ellu.
Selles aias on mitu madalakasvulist kollase topeltõiega puispojengi. Haruldane on Delavay pojeng, kellel tulevad suvel rohekaskollased lihtõied. Oranži ja punase õiega sort läksid küll välja, kuid see on sirgunud juba julgelt rinnuni. Lisaks on tal ilusad sõrmjad lehed – kiitis pojengipõõsa omanik.
Tõelised gigandid on aga Rock'i pojengid. Mõni aeg tagasi küünitasid nad kuuri katuseräästani, kuid paraku vajutas raske lumi nad tagasi, ent nüüdki ulatuvad nad rinnuni. Paksukorbalised oksad on lausa paari tolli jämedused. Rock'i pojengid on huvitavad talvelgi, mil põõsaid ilmestavad suured tumepruunid tähtjad kukkurviljad. See Hiinast pärit pojeng on puispojengidest kõige külma taluvam.
Huvitav taim on kaukaasia dioskoor – rohtne liaan, kelle sugulast jamssi Aafrikas laialdaselt toiduks kasvatatakse. Mullu on ta punalehise kibuvitsa najal üle pea visanud.
Ei pääsenud ma ka mõnest dendroüllatusest. Tähelepanuväärne on Sarve ranna leinamänni poogitud järglane. Kasvuhoones vohab aga auväärne XIX sajandil aretatud euroopa veinipuu sort 'Madelaine Angevine'. Uurisin, kas on temaga talveks ka kõvasti katmist ja matmist? Tuttav kinnitas, et üldsegi ei kata, kasvab niisama, vahel talvel lageda taeva allgi, kui katus katki läinud. Ja ei külmu midagi suurt tagasi. Sellist imelugu oli mul raske uskuda. Paljukest see külmkasvuhoone talve eest ikka kaitseb? Aga näe, veinipuu jämedust arvestades võiks arvata, et vähemalt Ungaris viibid – tüve läbimõõt ulatub allosas pea nelja tollini!
Mõõtmetega üllatas ka üks esmapilgul tundmatu põõsaspuu elumaja ees. Kõrgust ligi 6 m ja tüve läbimõõt maa lähedalt enne hargnemist 1 jalg. Aednik seletas, et see on see kõige tavalisem euroopa kikkapuu. Suur on ta tõesti, aga eks tal ole juba vanust ka, oma 40 aastat küll, Kärdla kommunaali aiandist saadud. Sügistalvel, lehtede langemise järel, kui kikkapuu kubiseb roosapunastest viljadest, on pilt eriti uhke. Paraku ei olnud sellel kikkapuul mullu hea viljumise aasta. Küll on aga vilju kubinal täis pukspuu. Märkimisväärne! Siiski on seemned pigem tühjad. Nojah, ikkagi kauge lõunamaalane.
Ülejärgmisel päeval jõudis külm ka Hiiumaale ja Kassarisse. Seal õhukese lumeteki all nad nüüd on, kõik need Kassari aia roosad lumeroosiõied, kollendavad lumekupud ja priimulad ning tumeroosalillad alpikanninupud. Loodetavasti elavad nad talve ikka üle ja jätkavad ehk paari kuu pärast sealt, kus pooleli jäid.
