Taime botaanilise kuuluvuse teeviidad on lihtsad: üheiduleheliste klass, kõrreliste sugukond ja perekond hirss. Viimasesse kuulub ligi pool tuhat liiki, millest mitme vilju ka inimtoiduks kasutatakse. Siin loos heidame pilgu harilikule hirsile.

Toiduks kasutatavad kuivviljad ehk rahvapäraselt terad arenevad hirsil erilistes õisikutes ehk pööristes, mille kaunis välimus on mitmed hirsiliigid (jõhvhirss, vilthirss) ka dekoratiivaianduse vallas tuntuks teinud. Valminud terad varisevad suhteliselt kiirelt. Hirsi saagiosak erilise suurusega ei hiilga – tuhatkonna kuiva tera kaal jääb alla kümne grammi.

Värvilt on pööristes valminud hirsiterad algselt kas hallid, punakad, rusked, valged või kõige sagedamini hoopis kollased. Kollane värvus ja ühtselt ümar kuju on tinginud ka nimetuse “kollased pärlid”. Töötluse käigus eemaldatakse hirsiteradelt kestad ja hiljem ootab neid kolm võimalust: terad jäetakse tanguna tervikuks, peenestatakse helvesteks või jahvatatakse hoopiski jahuks.

Sõnake hirsi toiduväärtusest

Sõltumata sellest, millisel kujul me hirssi toiduks kasutame, saame selle teravilja saadustes põhitoitainetest järgmise pingerea. Mäekõrguse ülekaaluga on hirsitoodetes süsivesikuid, kusjuures lõviosa sellest langeb tärklise arvele.

Mainimata ei saa jätta sedagi, et süsivesikute sekka paigutuvad ka hirsis leiduvad kiudained. Siit tuleb ka hirsitoitude oluline pluss, nimelt vabaneb hirsiterade või helveste seedumisel seal leiduvast tärklisest glükoos järk-järgult ja tagab veresuhkru aeglase, ent samas suhteliselt kaua kestva tõusu.

Hulga vähem kuivainelises arvestuses, lausa kuus-seitse korda võrreldes süsivesikutega, on hirsisaadustes valke. Teraviljade hulgas on hirss igati arvestatav ja teiste toiduteraviljadega pea samaväärne valguandja, kusjuures tema koostises puudub gluteen-tüüpi valk, mis tänapäeval paljudele inimestele probleeme valmistab.

Nii et toituja seisukohast on hirsivalgud suhteliselt hea seeduvusega ja ei põhjusta tavaliselt ka allergiat. Samas seab kleepvalkude vähesus hirsitaina kerkimisele piirid.

Kõige vähem on hirsiterades ja nendest tehtud toodetes rasvu, nende hulk jääb juhtkohal olevatele süsivesikutele alla pea kahekümnekordselt.

Need kolm põhitoitainete rühma – süsivesikud, valgud ja rasvad – määravad ka hirsisaaduste üldise kalorsuse, mis sajagrammise kuivtoote hulga korral jääb vahemikku 325–350 kilokalorit. Tõsi, sellise lõpliku energeetilise väärtusega saab arvestada vaid juhul, kui hirsi toidukaaslaseks on ainult vesi. Piima, toiduõli või muude lisandite kasutamisel hirsitoitude valmistamisel tõuseb roa energeetiline väärtus veelgi.

Mineraalühendite vaatevinklist on hirss toidupalana inimesel igati arvestatav kaaliumi-, magneesiumi- ja fosforiühendite allikas. Hirsi mikrotoitainete nimistust väärivad mainimist mangaan, vask, tsink, raud ja mittemetallidest eriti just orgaanilistesse ühenditesse talletunud räni. Samas tasub teada sedagi, et väga suures koguses sage hirsitoitude söömine takistab organismil joodi omastamist.

Vitamiinide tasandil on hirss tegija eeskätt B-rühmaga, sisaldades vitamiine B1, B3 ja B6 ning foolhapet. Hirsi puhul on vaja rõhutada sedagi, et selle teravilja märkimisväärne kollane värvus on tingitud inimese nägemise jaoks tähtsatest pigmentidest luteiinist ja zeaksantiinist.

Mitmeid roogi eri maitsele

Kõikidele sööjatele pole hirsi tuntavalt eriline mekk sageli vastuvõetav. Siin on vahel abi terade eelnevast kuivröstimisest või kuumutamisest väheses õlis, mis annab neile kergelt pähklise maitse. Ja alati võib osta selliseid helbesegusid, kus hirss on vaid üks koostisosa paljude teiste kõrval.

Hirsi tervikterade pehmeks hautamine nõuab omajagu aega ja rohkelt vedelikku, kusjuures lõpuks on terad kolme-neljakordses mahus paisunud, võrreldes kuivmaterjali algse kogusega.

Meil teatakse-tuntakse hirssi traditsioonilise pudrumaterjalina, kuid mujal maailmas lisatakse eri viisil valmistatud hirssi suppidesse, pirukatesse, pilaffidesse, pudingitesse, müslidesse. Samuti pruugitakse kuumtöödeldud hirsiteri salatite koostises, täidiste rollis ning praelisandina. Veelgi enam: seal, kus hirsikasvatus on eriti levinud, kääritatakse selle teradest isegi õlut.

Värskeid hirsiteri on võimalik edukalt idandada ja neid selliselgi kujul toiduks pruukida. Hirsijahu võib leida tavaliselt segujahudest tehtud küpsetistes, olgu nendeks siis leivad, muffinid või küpsised. Arvestama peab siiski seda, et hirsijahu veesidumisvõime on suhteliselt nigel ning selles leiduv tärklis kliisterdub üsna kõrgetel temperatuuridel.

Ja lõpuks – kui selgub, et ostetud hirsiterad endale kohe üldse ei maitse või ei ole viitsimist nende keetmise-hautamisega tegelda, võib need loovutada suliskattega sõpradele nokaesiseks.