Mõistagi tervitasid meid mitmel pool kümne või vahel enamagi meetri kõrgused himaalaja ning atlase seedrid. Kohe üsna peasissepääsu lähedal sundis pikemalt imetlema jääma eksootiline nõlv.

Helehallist kohalikust graniidist kuhjatud kõrbelist pinnast katsid loendamatud viigikaktused, täis dekoratiivseid punaseid, oranže ja kollaseid vilju. Üle nende laiutas mitmeharuline 5m kõrgune viigipuumütakas. Viigipuid jagus lähedale veelgi, täis mädanemise piirile küpsenud vilju. Loomulikult ei saanud me juhust kasutamata jätta ja maiustasime kleepmagusate viigiviljadega. Mõelda ikka - Kesk-Euroopas! Paar vilja sai ka seemneks kaasa korjatud. Üllataval kombel on selgunud, et vähemalt igal aastal uuesti võsuva väikese põõsakesena on viigipuid võimalik vabalt Eestiski kasvatada. Ja kui veel kasutada külmakindlamat Bratislava seemet...

Viigipuud viigipuudeks, lõppude lõpuks ma teadsin, et nad Edela-Slovakkias kasvavad ja on võimelised viljuma. Märksa üllatavamaks osutus aga kaktusenõlva naabruses üles sirutuv okaspuuderühm. Võta või jäta, vahemere küpresside salu! Umbkaudu kuuemeetrised puud pole kitsassammasjad, vaid esindavad looduslikku, laiuvaoksalist vormi. 

Väga paljud puud on veel noorevõitu, nii 10 m peal. Erilisematest võiks mainida Picea smithianat või mammutipuud ja ranniksekvoiat. Väga omapärased on osjapõõsaid meenutavad efedrad, keda jagub kollektsiooni õige mitu liiki. Efedrad kuuluvad paljasseemnetaimede hulka, ehkki okaspuudest asetsevat nad suguluselt suhteliselt kaugel.

Ilusad olid diospüürused, eriti suurte oranžide söödavate viljadega Diospyros kaki. Leidus 3-meetrine Pistacia chinensis. Üht orgu kaunistas värviline vaade nagu kusagilt Krimmi postkaardi pealt: hõbedase arizona küpressi taustal roosamannatas otse kevadises õiepillanduses Lagerstroemia indica 5-meetrine põõsas.

Edasi jätkus ringkäik juba puhtalt vahemerelisel lainel. Vaatasin eemalt, et mis 6-meetrine 'Asplenifolia'-pöök? Selgus, et tegu hoopis liibanoni tammega. Üsna omapärane väikse kitsa lehega tamm. Puu all vedeles kaasa korjama kutsuvaid mustjaid tüsedaid tõrusid. Võibolla saab liibanoni tammest kord Hiiumaal isegi asja? Katsetada tasub mõistagi alati.

Poogituna leidus paarimeetrine igihaljaste, alt hõbejate lehtedega tamm Quercus x hispanica 'Ambrozyana'. Leidus näiteks ka austra tamme moodi pürenee tamm, ent lehed märksa lõhestunumad.

Siis aga, Quercus bicolori all, vohas nõlval kuni rinnuni hõre põõsastik. Silt teadustas: Cistus laurifolius. Ohhoo, säärane klassikaline makjataim ja Kesk-Euroopas? Nägime ära ka rinnuni puiseerika - too oli istutatud tulbipuu ja seedri kaitsvasse varju turbaaeda. Tähelepanuväärne oli ka, et Celtis australis, Aadria mere rannapromenaadide tavaline ilmestaja, on selles aias suutnud sirguda juba neljameetriseks. 

Ühel järjekordsel orunõlval tervitas üle pea vohav jasmiinipõõsas, Vahemeremailt pärinev Jasminum fruticans ja "veelgi vahemerelisem" kümnemeetrine küpressisammas. Nende vahele jäi raagjas oma kolme meetri kõrgune spartsium.

Tee viis mööda 6 m kõrguste Ilex aquifolium'ite igihaljast "makjametsast" (milline suurepärane iilekstamme aseaine Kesk-Euroopas) ja mööda vägevast, tammelikult oksi ringutavast põldvahtrast. Misjärel jõudsime ühele välule, mida ilmestas laiutav neljameetrine juudapuu. Ikka see kõige "pärisem" harilik juudapuu (Cercis siliquastrum). Muhklikku mustjat tüve katsid tihedad õiepungade kogumikud. Mõte rändas tagasi vahemerelisse juudapuuõielisse kevadesse.

Tollel juudapuul ripnes lapikuid kaunu. Korjasin mõne kaasa. Paraku selgus hiljem, et sealt saab vaid 3 korralikku seemet. Aga asi seegi. Kui hariliku juudapuu seemet üldse kuskilt korjata, siis kindlasti just Bratislavast, mille kliima sarnaneb veidi Eestile, on aga siiski võrratult soojem.