Eesti kastaneid on hakanud kahjustama keerukoi

Eelmisel nädalal nägin Tartus esmakordselt hobukastanil keerukoid (Cameraria ohridella).

Tartu Ülikooli, Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna Zooloogia õppetooli dotsendi Mati Martini kinnitusel on see liblikas päris esimest korda Eestis leitud juba 2007, kuid siiani suuri kahjustusi ei ole leitud. Urmas Jürivete andmetel on peale Tartu leide veel kolmest asukohast Eestis.

Keerukoi on Euroopas hobukastanitel uus kahjur, kes liigina kirjeldati alles 1986. aastal. Esimesed leiud pärinevad pisut varasemast ajast, tänaseks iseseisvunud Makedooniast. Kui aga Balkani poolsaar oleks tema päriskodu, oleksime ilmselt selle kahjuriga palju-palju varem kokku puutunud.

Täiskasvanud putukas on väike ookerkollane valgemustriliste tiibadega liblikas, keda suurte kastanilehtede varjus õieti ei märkagi. Tema vastsete toitumisjälgi kastanilehtedel näeb aga igaüks, kes vaevaks võtab.

Hobukastani-keerukoi üllatab kiirusega, millega ta üle Euroopa levis. Immigrandid leitakse kõigepealt linnadest, mistõttu arvatakse, et suur osa invasioonist toimub passiivselt, autode külge jääva leheprügi abil.

Keerukoi, nagu kõik liblikad, on täismoondega putukas. See tähendab, et enne liblikate lendu minemist tuleb tal läbida õige mitu arengufaasi: muna, vastne - röövik, kes näeb välja nagu väike lapik ussike ning nukk – faas, mil toimub vastseorganite moondumine valmikuorganiteks.

Kirjanduse andmetel on keerukoi nukud hästi külmakindlad, nad jäävad lehekaevandi sisse, kuhu viimase kasvujärgu vastne on eelnevalt valmistanud ka kuiva siidise nukuhälli. Täiendava külmakatte lehevarisele annab paks kohev lumekiht, seetõttu võib oletada, et liik on suuteline ka meil talvituma. Võimalik aga, et siinses jahedamas kliimas ei anna hobukastani-keerukoi suve jooksul kolme põlvkonda ja loodetavasti ei muutu see kahjur Eestis nii arvukaks, kui ta on mujal Euroopas. Teadlased on arvanud, et nad on külma suhtes vastupidavamad kui peremeestaimed, ja nõnda on ainult aja küsimus, mil keerukoi levib igale poole, kus kasvavad hobukastanid.

Sümptomid
Hobukastani lehtedele tekivad mõnesentimeetrise läbimõõduga enam-vähem sõõrjad laigud, mis röövikute kasvades muutuvad ebakorrapärase kujuga avaraks laikkaevandiks. Kaevandid on värskelt helerohelised, kuid lähevad kiiresti pruuniks, kui epidermise rakud hukkuvad. Kahjustuspilt sarnaneb hobukastani-pruunlaiksusele, mis on seenhaigus, kuid liblika kaevandid sisaldavad valkjat röövikut või tumepruuni nukku. Tugeva nakatuse korral kaevandid liituvad, lehekoed hävivad enneaegselt ja lehed varisevad juba suve teisel poolel.

Eluring
Nagu öeldud, talvituvad hobukastani-keerukoid nukuna varisenud lehtedes lume all. Hiliskevadel, kui õhutemperatuur piisavalt kõrge, väljuvad nukkudest täiskasvanud, 5 mm pikkused liblikad, sirutavad tiivad ja tõusevad lendu. Emased munevad kastanilehtede peale munad ühekaupa. Paari nädala pärast kooruvad esimese kasvujärgu vastsed, uuristavad endale käigu lehe pealmise ja alumise pinna vahele ja toituvad seal, tasapisi kasvades. Olles piisavalt suured, heidavad nad kitsaks jäänud kesta seljast. Vastse selliseid kestumisi toimub enne nukkumist viis korda. Suvine keerukoi võib nukust kooruda juba paari nädala jooksul, aga sügisel lähevad mitmeks kuuks talvituma just nukud, kuna see on väliskeskkonna tingimustest kõige vähem sõltuv arengufaas.

Tõrje
Hobukastani-keerukoist ei ole veel üheski riigis õnnestunud päriselt lahti saada. Katsetatud on keemilist tõrjet, aga kuna kastanid kasvavad koduaedades ja tihedasti külastatavatel linnahaljasaladel, on kaasnev terviserisk liiga suur. Saastunud lehtede kokkuriisumine ja põletamine sügisel on esialgu kõige tõhusam taimekaitsevõte. Sellega väheneb talvituvate nukkude arv ja vastavalt ka kevadiste liblikate kahju. Tulevikus loodame, et aretatakse kahjurikindlaid kastanisorte. Ka juba praegu võib hariliku hobukastani (Aesculus hippocastanum) asemel aeda istutada muid hobukastani liike, mis keerukoi suhtes on oluliselt vastupidavamad.