Eestis võiks rohkem kasvatada harilikku valgepööki
Eesti dendroloogiaseltsi veebilehel seisab mitmete muude küsitavuste hulgas väide, et harilik valgepöök (Carpinus betulus) olla Eestis nõnda külmaõrn, et lausa hukkub karmil talvel või siis saab kõvasti kannatada.
Aastaid olen aga elanud teadmisega, et valgepöök on vähemalt siin Hiiu saare pinnal täiesti kindel tegelane. Isegi maikuiseid öökülmasid ta ei karda – vastuoksa harilikule pöögile. Millegipärast näeb valgepööki haljastuses siiski harva.
Hiiumaal on üks nooruke Kärdla linnapargis ning viis vanemat isendit Vaemla mõisapargis. Sealseist kaks on viljunud peaaegu igal aastal. 1990. aastatel kui parki igal suvel ei niidetud, andsid nad ka looduslikku järelkasvu. Neist mitmest on mul nüüd koduaia metsapiiril sirgumas väike paljulubav valgepöögisalu.
Tõsi, kui järgi hakata mõtlema, siis jutul valgepöögi külmaõrnusest võib siiski teatud põhi all olla. Tunamullu käisin Kuramaal, otse Leedu piiril asuvas Läti ainsas, Lukne valgepöögimetsas. See on põhjapoolseim paik Läänemere idakaldal, kus valgepöök vohab loodusliku metsapuuna. Nad olid tõesti toredad, mõni suisa üle 20 m kõrge.
Tagasi Hiiumaal, näisid Vaemla valgepöögid ühtäkki kaunis väheldastena, üks pealegi seenhaigustest puretud. Samas, kes oskab öelda, kust kandist nad sajandi eest mõisaajal toodi. Küllap märksa soojema kliimaga Saksamaalt. Ometi jäid nad siin alles, elades üle kõik XX sajandi siberlikud talved. Pealegi, madalal viirsavitasandikul asuvas Vaemlas on arvatavasti Hiiumaa ühed karmimad talved.
Nüüd jõuan lõpuks seemnete juurde. Tänapäevasel Hollandi istikute ajastul tundub kuidagi unarusse jäänud võõrliikide kohapealse seemnebaasi ära kasutamine. (Kuigi valgepöögi puhul sõna “võõrliik” hästi ei kehti, sest veel 1000 aastat tagasi kasvas ta looduslikult meiegi metsades!) Seemnekandmise järgi otsustades ei tunne näiteks harilik pöök end meil sugugi koduselt. Kärdla rannapargi punased pöögid andsid viimati korralikku idanemisvõimelist seemet 2000. aasta sügisel. Valgepöögid viljuvad aga tunduvalt paremini. Paaril korral olen Vaemla valgepöökidelt seemneid kogunud ning esimesest satsist on juba sirgumas tore hekk, millele varsti saab pea kohale võlvuvat väravakaart painutama hakata.
Eestile lähimat valgepöögihekkide suurejoonelist kasutamist sain näha tänavu Zemgales (Lõuna-Lätis) Rundale barokkpargis. Veel aprilliski olid need pruunistunud lehtedega, luues tuules krabisevana õige iseäralikku meeleolu. Sarnast asja on täitsa vabalt võimalik luua meilgi. Ka Tallinna Kadrioru barokkpargi hekkide puhul võiks ju kasutada Euroopa regulaaraianduse klassikat - harilikku valgepööki. Põhiline asja juures: istikud oleks soovitav kasvatada üles kohapealsest seemnest. Küllap siis vohaks valgepöögihekid rõõmsasti ka Eesti mandril (saartest ei hakka üldse rääkimagi!), väitku lugupeetud dendroloogiaseltsi esinaine Aino Aaspõllu pealegi vastupidist.
Valgepöögiseemnete juures on ainult üks suur “aga” - nad ei taha sugugi hästi idaneda. Olen raamatutarkust järgides kasutanud järgmist “tagant utsitamist”. Nimelt oktoobris korjatud tiibviljad olen puhastanud ning veel rohelisevõitu pähklikesed kihitanud liivaga lillepotti. Pott seisis kuu aega toatemperatuuril, liiva pidi mõistagi pidevalt niiskena hoidma. Seda nimetatakse stratifitseerimiseks. Ning millalgi novembrikuus külvasin seemned õue peenrasse. Järgmisel kevadel tärkas valgepööke massiliselt.
Tänavu sügisel proovisin ma sama stratifitseerimistaktikat ka paari teise valgepöögiliigi kallal. Pärinevad need Tallinn-Kloostrimetsa botaanikaaiast, kus kõige muu hulgas on ka Eestis ainulaadne valgepöökide rühm. Viinakuu keskel seal käies oli kõige ilusamas vaomustrilises haljas lehes meie oma harilik valgepöök, kubisemiseni täis tiibvilju. Talle üpris sarnane on karoliina valgepöök. Tema lehed näisid küll juba luitununa ja üpris kaselikud, ent selle Ameerika valgepöögiliigi teeb omapäraseks eriliselt vaoline sooniline tüvi, millest Kloostrimetsas ka juba pisut aimu saab.
Kaug-Idast Primorjest pärit südajas valgepöök (Carpinus cordata) on soojanõudlik tegelane, mistõttu Kloostrimetsas hargneb ta maapinna lähedalt võnkliku põõsana. Juba viinakuu keskel olid oksad peaaegu raagus. Ent seda paremini tulid esile helekuldpruunid rippuvad “laternad”, meenutades humalakäbisid. Südajas valgepöök ongi oma viljade poolest pigem lähedane humalpöökidele. Humalpöökidest rääkides - Kloostrimetsas on ka ilus sihvakas virgiinia humalpöögi põõsaspuu, Saaremaal Audakul aga Lõuna-Euroopast pärit, üllatavalt hästi edenev euroopa humalpöök. Et seda kupatust veel keerulisemaks ajada, siis mainin, et valge- ja humalpöögid pole üldsegi sugulased pöökidega, vaid hoopis kaskedega.
Igatahes on Tallinna botaanikaaed üks väga tulevikku vaatav väärtus. Selles sirgub paljulubav seemnebaas, mida peaks Eesti haljastuse mitmekesistamiseks kindlasti kasutama hakkama. Muidu lendavad valminud seemned lihtsalt niisama nelja tuule poole laiali. See aga on ju sulaselge raiskamine.
