Tõenäoliselt on tegu tuhatjalgsetega, kes on ussikujulise kehaga loomakesed. Nad harrastavad varjatud eluviisi ning kõige sagedamini leiab neid langenud lehtede all, samuti kivide ja väiksemate okste alt. Kohata võib neid nii aias kui metsas. Nende silinderjas keha on kaetud tugeva lülilise koorikuga, mis annab kaitset. Vaatamata nimele, tuhandet jalga neil siiski ei ole. Pigem petab pikk keha ära ning jätab mulje, et jalgu on palju. Näiteks Eestis esinevatel liikidel on kuni 110 jalapaari.

Toidulaual eelistavad nad kõdunevat taimset materjali ja on seega olulised mullatekke protsessis. Aktiivsed on nad enamasti öösiti, kui on niiskem ja jahedam. Leida võib neid ka kompostihunnikust ning peenardelt, kus on kasutatud ohtralt sõnnikut.

Oma munad poetavad nad pinnasesse ning noortel koorunud tuhatjalgsetel on vaid seitse kehalüli, kuid elu jooksul nende arv suureneb. Pea on tuhatjalgsetel selgelt eristunud, seal on üks paar tundlaid, kaks paari lõugu ja täppsilmad.

Eks vahel teevad ka head pahandust ja nii on looduseski. Nii söövad tuhatjalgsed mõnikord taimede juuri ning nende toidulaual leiavad koha kurk, sibulad, salatid, porgandid ning magusroaks maasikad. Seetõttu võibki neid leida ka varisenud puuviljade alt.

Kui nüüd peaks otsustama, kas neist sünnib kahju või kasu, siis tuhatjalgsed võib siiski arvata sõprade poolele, kuna töötlevad lagunemata orgaanilist ainet ning rikastavad seeläbi mulda huumusega. Massilise ilmumise korral ei maksa neid loomakesi mürgiga hirmutama hakata. Ent kui nende tegevus teid aias häirib, tuleb pigem ise hoolsam olla ning riisuda ära kõik langenud lehed, korjata kokku puunotid jms, et neil ei oleks võimalik end seal mugavalt sisse seada.

Juhul kui tuhatjalgsed on kolinud keldrisse, pühkige nad sealt ettevaatlikult ämbrisse ning toimetage aiast kaugemale metsa, seal on neil rahulik elutseda ning huumust meisterdada.

Paljaste kätega neid kokku korjama ei maksa minna, kuna mõnel liigil on kombeks ärrituse korral eritada ainet, mis määrib käsi ning ka lõhn ei ole teab mis parfüüm. Kuid vaatamata sellele on tuhatjalgsetel ka looduslikke vaenlasi, nad on toiduks konnadele ning lindudele, ka kuldnokkadele. Seetõttu oligi küsimuse esitajal sügisel pärast kuldnokaparve peatumist õunaaias tuhatjalgseid vähemaks jäänud. Eks linnud võtsid veel enne pikka lendu viimast ja pugisid kõhu täis.