Esimesena lubab meid oma aeda lahkelt naeratav Helga Sööt, kes märgatava entusiasmiga näitab, mida ta viimase kümne aastaga on aias korda saatnud. Nimelt kui ta kümme aastat tagasi vaiksemat ning omaette kohta otsides selle maja soetas, nägi siin ümber kõik välja hoopis teistmoodi.

Tegemist oli noorte inimeste elamisega, kus aiakunstile liialt suurt rõhku polnud pandud. Maja taga olid küll vanad ja hästikandvad õunapuud ning muru, kuid praktiliselt mitte mingit iluaeda. “Minu aial on ka selline kurb lugu, mida alguses ei osanud nagu tähelegi panna, et siin ei ole päikest. Suured puud, mis maja ümber privaatsust loovad ja aeda tuulte eest kaitsevad, varjavad kahjuks ka valguse nii toas kui ka õues. Ega nüüd nii ka ole, et mingit päikest ei paista, aga üldiselt on seda vähe. Nii ei taha siin paljud taimed mitte edeneda,” selgitab perenaine väikese nördimusega hinges.

Nagu kass poegadega

Paljud taimed on siin aias oma õige koha leidnud nii-öelda katse-eksituse meetodil. Mis tähendab, et kui algselt planeeritud kasvukohas ei taha taim kuidagi edeneda, võtab tubli perenaine ta üles ja viib järgmisse kohta, mis võiks paremini sobida.

“Ega midagi muud üle jää, kui otseseid teadmisi aiandusest nagu pole – kõik õpitakse kogemuste põhjal ja omal nahal selgeks. Just see õppimise ja tähelepanekute osa ning rõõm õnnestumisest teebki aiapidamise põnevaks!” tõdeb Sööt ja räägib, kuidas ta omale lähedal asuvast Juhani puukoolist ka kuulsad ‘Polka’ vaarikad soetas. Need muidu nii uhkete ja maitsvate viljadega taimed jäid aga neile planeeritud kasvukohas esialgu puusapikkuseks ning kiratsema. Seepeale viis perenaine nad hoopiski paremasse mulda, päikeselisemasse ning pisut niiskemasse kohta teises aianurgas.

Perenaine Helga Sööt naudib hommikuid väikeses avatud aiamajakeses.

Tõepoolest – õigetest tingimustest oleneb kõik! Suured, tugevad vaarikavarred kaarduvad lühemal naisterahval lausa üle pea ning viiest rammusast marjast saab peo nüüd kuhjaga täis korjata.

Vaade aiamajakesele.

Aias jalutades on selgesti näha, et värvid rõõmustavad siin silma igal suvekuul. Innuka aedniku enda lemmikuks on osutunud üllatav taim – metsviinapuu. Alguses olevat see taimeke olnud kahe maja vahele surutuna veidi õnnetu, kuid uues kohas ning ronimisvõrgu najal hakkas ta kiiresti oma ilu näitama. Nüüdseks on krundi piirile tekkinud temast lopsakas hekk, mis kõrgust kartmata on mitu meetrit suure männi otsa roninud. Sügiseti võtavad selle taime lehed särava erepunase tooni ja moodustavad roheliste männiokstega imelise kompositsiooni. “Sügisel on see kõige imelisem vaatepilt siin aias!” ütleb Sööt.

Peenrad on üle külvatud paljude värviliste püsililledega, kes õitsevad järjekorras nii kevadel, suvel kui ka sügisel. Rohkelt õiteilu toovad aeda ka rikkalikult lopsakas elulõng ning suured valgevahused hortensiapõõsad.

Erilised viljapuud

Aias on näha hulk ploomipuid ja kõrged, kuid kenasti lõigatud õunapuud. Perenaine jagab meeleldi oma kogemust, mis ütleb, et mitte iga ploom ei taha seal Nõmme liivasel pinnal kasvada ning saaki kanda. Nii ootab ta juba kõik need kümme aastat, et kodumaiselt sordilt ‘Liisu’ ploome saada, kuigi tolmeldajad on just kui olemas. Teisest küljest jällegi kiidab ta üle kõige sorti ‘Edinburgh’, kes on peaaegu igal aastal sedavõrd ploomide all lookas, et oksad toetust vajavad.

Perenaise lemmik: metsviinapuu.

Lähemal uurimisel selgub, et mitu suurt õunapuud on hoopiski perepuud. Kõrgetel okstel on näha korraga nii punaseid, kirjuid kui ka rohekaid õunu. Kahjuks pole teada, kes need puud on kunagi pookinud, ja samuti on tuvastamata sordid, kuid õunad on perenaise sõnul maitsvad ning puud kannavad hästi.

Sellel aastal on nad ka esimest korda nõnda tugevalt tagasi lõigatud. “Kõikjal ikka soovitatakse nii teha, eks ma siis katsetan ka – vaatame, kas õunad on suuremad ja ilusamad ja kas puude tervis nüüd seetõttu parem,” on aednik ootusärev.

Tarbeaed võidab muru

Mustad sõstrad kasvavad seal aias hästi, see on ka põhjus, miks neid põõsaid igal sammul ette tuleb. Maitstes saame hinnata sortide erinevust – tõepoolest üks ei ole teisele üldse sarnane ja juba keelel tuntava maitse järgi kerkivad silme ette erinevad moosid ning koogid, mille tegemisel üks või teine sort väga paslik tunduks.

Vähese päikese ja puude varju tõttu kipub muru olema väga samblane. Sellega on küll aastaid võideldud ja kasutatud kõikvõimalikke abivahendeid väetisest samblaeemaldajateni, ent head tulemust perenaise sõnul siiski pole saanud. Tema hinnangul ongi muru palju keerulisem hooldada kui tarbeaeda. Seetõttu laiuvadki aias veel suured peenrad koos kõige söödavaga. Peale marjapõõsaste ja viljapuude kasvavad seal ka mitut sorti kartulid ja herned.

Viljapuud ja marjapõõsad on oskuslikult iluaeda sulandatud.

Aedmaasikate aeg on küll läbi, ent kuumaasikad kannavad siiani väga ahvatlevaid marju. Oma koha on tarbeaias leidnud ka väike, kuid moodne kasvuhoone, kus mitu sorti tomateid üksteise võidu punaste põskedega uhkeldavad ja kenad kurgid sirguvad. Helga Sööt on tõeliselt helde käega aednik, igal sammul pakutakse midagi maitsta ning kottki saab enne ringiga väravani jõudmist head ja paremat täis.

Rännumehed loodusest

Igal aastal on aias isetulnud külalisi. Siinkohal ei räägi me mitte umbrohust, vaid uhketest ilutaimedest, kes looduse abil ise omale kasvukoha leiavad. “Ilmselt toovad seemned kohale linnud – vaevalt nad ise siia otsustavad jalutada, aga mina neid oma aeda toonud pole. Siiski lasen neil isehakanutel alati kasvada,” räägib aednik.

Nii on sellel aastal iseeneslikult kasvama hakanud vägev tokkroos ja uhkete punaste õitega roniuba, kenasti koorepuruga kaetud rododendronipeenras aga laiutab kurgitaim.

“Aiapidamist ei saa võtta ainult töö ja vaevana ning igas aias peaks olema ka koht, kus puhkehetki nautida,” on Helga Sööt kindlal veendumusel. Tema aia päikesepaistelises nurgas täidab seda ülesannet väike lahtiste seintega puhkenurk, kust vaade üle aia laiub. Siin on mõnus ka vihmaste ilmadega hommikust süüa või lihtsalt teetassi taga raamatut lugeda.

Kõikjal ilutsevad lillekastid, -potid ja -amplid lisavad puhkenurgale hubasust.

Õde kõrvaltänavas

Jõudnud ringiga tagasi väravani, võtame ette lühikese jalutuskäigu mööda rohelusest varjulist tänavat. Kõigest paarisaja meetri kaugusel vahva aiaga piiritletud majas elab Helga õde, keda alati on Rutiks kutsutud. Perenaist pole parasjagu kodus, kuid ta on usaldanud oma aias ekskursiooni korraldamise täielikult noorema õe kätesse.

Rutt pojaga aiatöödel
Aiavaade lummab rohelusega.

Rutmilla Annusveri kolis oma õest vaid paari maja kaugusele kuus aastat tagasi minia õhutusel ning kaasabil.

“Siia on ehitatud täiesti uus maja, seetõttu on ka aed hulka noorema väljanägemisega. Kõik varasem juuriti välja ja toodi kohale uus ning korralik kiht mulda. Nii oli õel võimalik oma aia rajamisega täiesti nullist alustada ja kõik oma käe järgi sättida,” räägib Helga Sööt.

Selles aias on näha just uue majaga sobivat modernset lähenemist ning rohkem tühjemat pinda, samuti on krunt pisut väiksem. Lähemal vaatlusel tuleb aga kõik kuidagi tuttav ette. Loomulikult selgub, et nii peabki olema, sest õed vahetavad omavahel suure innuga istikuid ning seemneid. Väga palju taimi kasvatatakse ühisel nõul koos nii seemnetest kui ka pistikutest. Vaid vähesed haruldasemad sordid ostetakse aianduspoest.

Tarbeaeda on lihtsam korras hoida kui muru, nii ongi mõlemas aias kartulipeenrad.

Väga hästi edenevad ka okstest kasvama pandud okaspuud, kelle jaoks on mõlemas aias loodud oma väike peenar, kus taimed kenasti enne planeeritud kasvukohale jõudmist kosuda saavad.

Sarnaselt eelmise aiaga on ka siin kesksel kohal väike, ent moodne kasvuhoone, kus samad sordid tomateid kasvavad. Püsilillepeenardes on erineva asetusega äratuntavalt sarnaseid taimi.

Vaade Rutmilla Annusveri tagaaeda.

Üldises aiaplaneerimises on siin samuti lähtutud tõsiasjast, et tarbeaeda on kasulikum ja lihtsam pidada kui muru. Siiski ilutsevad viljapuude all ja köögiviljapeenardes rohked kaunilt õitsevad suvelilled.

Ka siin aias on kindel koht maitsekal puhkenurgal ning lopsakatel suvelillepottidel, mis muidu pisut minimalistlikku vaadet ehivad.

Väsimatu entusiasm ja rõõm koosolemisest

“Õde on minust tragimgi,” kiidab Helga ja räägib, kuidas Rutt ikka kõiki uuemaid sorte ja taimi koju toob ning tal jätkub veel oma aia kõrvalt jaksu teisigi aidata. Tihti tundub, et seal toimetamisest jääb veel aega ülegi ja seda kasutab ta praktiliselt, käies omaalgatuslikult abiks ka oma poja suures aias, kus töö iialgi ei lõpe.

Olgugi et otsus nõnda lähestikku kolida tundus esialgu veidi ootamatu, on õdedel nüüd sellest suur rõõm ning nad kohtuvad ühes või teises aias praktiliselt iga päev, et oma kogemusi ja teadmisi vahetada, elust jutustada ning mõlema aia omapärast ilu üheskoos nautida.

Sipelgatest priiks

Kuiva ilmaga tuleb sööta sipelgatele mannat. Sipelgad söövad seda väga hea meelega, kuid see nad lõpuks ka tapab. Lisaks võib veel nende käiguradadele raputada kaneeli ja kohviga segatud tuhka, mis neid edukalt peletab.

Et võõrasemad kestaks

Laagri aiad, õed, Helga Sööt

Võõrasemad ei veni välja ja püsivad lausa sügiseni, kui neid piisavalt kasta, väetada ja pidevalt kärpida. Nii on võimalik istutus ka augusti alguses veel täies õies hoida.

Helga retsept tilli säilitamiseks

Kui nüüd on moes kõike rohelist pigem kuivatada või külmutada, siis Helga soovitab tilli hoopiski koos porganditega soolata. Selleks tuleb hakkida imepeeneks üks osa porgandeid ja kolm osa tilli. See kõik tuleb segada kokku vähemalt ühe osa kvaliteetse meresoolaga ning tihedalt purkidesse laduda. Külmikus säilib hoidis rahulikult järgmise värske tilli saabumiseni.