Graatsiline luigelill on kaunis veetaim
Luigelilleliste sugukonda kuuluv harilik luigelill (Butomus umbellatus) on kaunis veetaim. Looduses leidub teda kasvamas aeglase vooluga või seisva veega toitaineterikaste veekogude ääres, aga ka kraavide kallastel või kaldaääres, kus taimele leidub kasvuks piisavalt niiskust. Levinud kogu Euroopa ja Aasia parasvöötmes.
Kuna tegu on veetaimega, teatakse luigelille ka nimetuste all jõelill, luhalill, kõõrikaõis, näkikõõrikas.
Lehed on luigelillel pea meetripikkused ja 1-2 cm laiused. Oma kauneid väikeseid, 2-2,5 cm läbimõõduga ja sarikaisse koondunud õisi näitab luigelill juunist augustini. Õied on roosakasvalged.
Luigelille lehti on kasutatud näiteks mattide ja korvide valmistamisel. Jämedaid risoome on tarvitatud kui ravimtaime soolestiku tegevuse ergutamiseks. Risoomidest on valmistatud ka jahu leiva tegemiseks.
Olenevalt kasvukoha tingimustest on luigelille kasvukõrguseks kuni meeter või veidi enam. Sügavas vees kasvatab luigelill pikki lintjaid lehti, madalas vees on lehtede pikkus tunduvalt kasinam.
Istutada võiks taime 5-35 cm sügavusele vette. Väga sügavale istutades võib taimel olla probleeme juurdumisega. Kui aga taim kord kasvama läheb, on ta võrdlemisi vastupidav. Kasvamiseks eelistab savisegust ja toitaineterikast mulda ning päikeselist kasvukohta.
Paljundada saab juurevõsunditega, ümberistutamist võiks ette võtta 2-3 aasta tagant kevadel, aprillis, mais. Eriti kaunis on luigelill siis, kui neid kasvatada koos 6-10 taimest koosneva rühmana.
