Pinnase pH peaks olema alla 4,5 ja huumusesisaldus üle 10%. Samas toitaineid, eriti lämmastikku, ei tohi liiast olla. Ja õhku – seda, mis ei maksa midagi – peab palju olema. Selline pinnas on vähelagunenud samblaturvas, mida on terve Eestimaa täis.

Istutusauk tuleb teha põõsale vastav: mustikas ja rododendron tahavad saada vähemalt paarsada liitrit sobivat pinnast taime kohta. Selle mahutab ära umbes meetrise läbimõõduga ja 30 cm sügavune istutusauk.

Laisk inimene vooderdab augu küljed veel juuretõkkekanga, tugeva kile või peenravaibaga, sest ta ei viitsi hiljem põõsa seest orasheina jm umbrohtu harutada. Selline kaitse hoiab eemal ka puude juured.

Augutäiteks sobib puhta turba ja puhta liiva või graniitkillustiku segu. Turba võib segada männikooremultšiga enam-vähem pooleks. Liiv, killustik või männikoorepuru ei lase turba lagunedes pinnasel liiga tihedaks muutuda.

Nüüd tuleb augutäide teha korralikult märjaks, vett kulub selleks päris palju. Baasväetiseks on mõistlik lahustada kastmisvette 30–50 g kloorivaba sügisväetist. Esimesel aastal ei olegi rohkem väetist vaja.

Sarnasesse auku sobib istutada ka pohla, rabamurakat ja meie oma metsamustikat, neid mahub sinna oma kümmekond ära.

Jõhvikas tahab kasvada puhtal turbal. Ka on vaja jõhvikapeenart alates kolmandast kevadest katta umbes poole sentimeetri paksuselt peenikese turbapuruga. Nii jäävad pikad lamavad võrsed turba sisse, kasvatavad seal juured külge ning peenar püsib aastaid tugeva ja tervena.

Kasvukohaks sobib rododendronile, pohlale, rabamurakale ja metsamustikale päikese eest kergelt varjutatud koht, ideaalne oleks hõre männimets. Jõhvikas ja Põhja-Ameerikast pärit ahtalehine ja kännasmustikas kasvavad paremini päris lagedal kohal.