Aga sel juhul pole mingit mõtet mitut kuud oodata ja kevadeks jäetud aiatöödega võib ju kohe pihta hakata - taipasin ühtäkki. Ning kukkusin usinasti rohima. Suvel polnud selleks eriti aega. Pealegi sadas alatasa, mistõttu ei viitsinud seal vettimises songerdada. Nüüd oli liivmuld parajalt sõmer. Madal päike paistis kutsuvalt ja helesinised krookuseküünlad (Crocus speciosus) tõid hinge petlikke kevadisi noote.

Nõnda jah, miks mitte rohida novembris. Ainult head soojad kindad peavad käes olema. Tõsi, sellistega nt kiviktaimla klibupragudest umbrohuliblesid hästi kätte ei saa, seega too töö jäi kevadeks. Aga igasugu põõsakesed ja istikuvitsakesed - neid oli lausa lust mullasõõridesse rohida. Mõnda polnud ma istutamisest saati rohinud, seega oma neli aastat. Samas, tegelikult pole mingit vajadust tulevikus kõiki neid läätspuid ja juudapuid jne rohima jääda, nagu botaanikaaedades tehakse. Mu tulevikunägemuses terendab pigem loodusliku ilmega vahemereline põõsatihnik. Nüüd aga sai suures rohimise tuhinas see aiaosa üsna veidrana mõjuvaks mullasõõride "kraatriväljaks". Või nagu kodused ütlesid: "Justkui mutid oleks mandrilt Hiiumaale toodud ja siin aias lahti lastud."

Eks ta üsna tehislik tulemus sai, kuid esialgu tasub istikuvitsakesi ju siiski poputada ja esile tõsta. Hiljem võib puude puhul, nagu küdoonia, mespilus, moorus jne sellest loobuda. Kuid igasugu poolpõõsad, nagu salvei, lavendel, santoliin, perovskia jt peavad siiski alati rohitud alaks jääma. Vastasel juhul tungivad kohalikud rohttaimed peale ja rikuvad nende välimuse. Pealegi on siis juba võimatu umbrohte nende tihedaist puhmikuist kätte saada.

Aga siis sai ikkagi korraga see vaikne, kuivapoolne, madala päikese ja sinetavate krookustega novembriidüll otsa. Jõudsin 26. novembril veel männiokastega õrnemad taimed ära multšida. Järgmiseks tuli hallapäev ning 28. novembrist püsiv lumi. Siiski kulus veel nädalake aiatöödele. Et maa lume all sula, sai varjutuskangaste ja kitsevastaste kaitsete jaoks toigastest rahumeeli püstkojakesi ehitada. Ja näiteks jugapuud said kohe ka võrgud peale. Ilma nendeta langeks nad peagi kitsede ohvriks. Tuliasteldele, iileksitele, loorberkirsipuudele jne varjukangaste ja kuuseokste sättimisega on veel hulk aega. Selle võib vabalt jaanuarikuusse lükata. Seniks aga tasuks nii kuuenädalane taliuinak teha. Ikka väga kahju, et Aafrikast pärit inimeseloom sellist põhjamaist kohastumust ära pole õppinud.