Hirmus maran moodustas aeda kollasetäpilise muruvaiba

Kes on kõige hirmsam umbrohi? Naat? Ei tea… Orashein? Võib-olla küll. Kuid vahest jubedaim invasiivik on hoopis roomav maran, peene ladinakeelse nimega Potentilla reptans.

Veel paari aasta eest polnud ma temast eriti teadlik. Jah, nagu meenub, et peenarde rohimisel jäi ette mõni sõrmjate lehtedega taimeke, kel tohutu, lõputult pikk must juuresammas kuhugi maasügavikku kadumas ja mida naljalt kunagi ei saanud tervenisti kätte. Muidu umbrohi nagu iga teine.

Kuni aed laienes tiigi kaevamisest kunagi tekitatud savisele-lubjakivisele alale. Kui vahepeal sellele kasvanud paju-lepavõsa ja kastikurohustu sai eemaldatud, kujunes niitmisega sinna justkui ehtne loopealne: hõre maakamar maadja samblakirmega, siin-seal hallid käpad, veidi pääsusilmi ja mõnel pool maasappi. Viimane on vähelevinud, peamiselt rannaniitude taim, kes sisemaale juhtub haruharva.

Kuid loodus on alalises muutumises. Paari-mõne aastaga on see libaloopealse aas niitmisega aina lillelisemaks muutunud (nt härjasilmad ja käbiheinad), samas kipub vägisi vähenema maasapp, ehkki tolle isendeid ma üritan niitmisest säästa, et see kaheaastane taim saaks seemneid levitada. Õnneks tunnevad hallid käpad end esialgu aina paremini. Ja kõrvalt kiviktaimlast lenduvad kohale keelikurohuseemned, tärgates paiguti visa järjekindlusega.

Niidu kõige edukamaks taimeks on osutunud aga roomav madar. Tänavuse suve jooksul on too otse plahvatuslikult peale tunginud. Viimastel aastatel olin arvanud, et see tiigitagune on väga hea koht igasuguste mullaste istutuslappide rajamiseks – ei umbrohtu peagu üldse. Rajasin pisikesi kiviklibuseid istutusalasid, ladusin paemunakatest kiviaedu. Tundus, et see lääne-eestiliku ja vahemerelise taimestiku-kivistiku kooselu on toredalt probleemivaba ja vähe hooldust nõudev. Vale puha!

See hirmus roomav maran, kui teda ometi siin poleks! Aga ta on, ja üha võimsamalt. Ühe suvega on maran matnud mullu rajatud, veel kevadel lagemullase lumekuppude istutusala, vallutanud unarusse jäänud kivihunniku, ronides selle pragusid pidi lausa tippu välja. Ta on hüpanud salvei- ja lavendlipuhmastesse, piilub kiviaedade pragudest. Ja eks sa katsu teda sealt kätte saada!

Nimi roomav maran on väga piltlik. Ta tõepoolest roomab, ajades kõikjale ülima kiirusega laiali otsivaid varsi. Nood on täis sõlmekohti, millest, kui ruttu jaole ei jõua, suunduvad maasse lõputupikad juurikad. Sääraseid salveipuhmast enam kätte ei saa. Kiviaia pragude vahelt veel vähem. Viimase variandi puhul ei jää tulevikus vist tõesti muud üle, kui mürk appi võtta. Mujal peab lihtsalt valvas ja virk olema ja aina rohima, rohima, rohima…

Et mitte üleliia kurtmisse uppuda, siis võib-olla lisaks paar head sõna selle taime kohta kah. Tema elujõud on tegelikult päris paeluv. Ja sel suvel oli mul esimest korda maranamuru. Juba paar päeva peale niitmist täitus aas kümnete-kümnete maapinnalähedaste kollaste õiesilmadega. Kui mõtlema hakata, siis taolist maranamuru näiteks idaeestlastel igatahes pole. Nimelt levib roomav maran Eestis üsna kummaliselt. Levikukaart on Tallinn-Pärnu joonest läänes täpikestest suisa paks, ida pool aga vaid mõned väga üksikud. See liik on küll lubjalembene, ent säärane erinevus kahe Eesti poole vahel on siiski natuke arusaamatu.

Kuid ühte ma igatahes ütlen: õitest säravkollasetäpilised maranamurud jäägu kindlalt Lääne-Eestisse. Need on siin lihtsalt paratamatus, millega peab arvestama. Loodetavasti ei istuta keegi Ida-Eestis seda omale aeda. Noh, et väga hea ja üsna dekoratiivne pinnakattetaim või nii. Kes muidugi hommikust õhtuni seda hiljem rohida armastab, see lasku käia!

Roomavat maranat kasvab mul aias mujalgi. Vahest on see lubjasel libaloopealse niidul möllamine vaid siiski üks vaheetapp? Umbes nii, et loodus tühja kohta ei salli. Kui rohukamar tiheneb, jääb ka ehk roomavat maranat vähemaks? Eks näis, kui püsiv see looduslik maranamuru on.