Hõõguvad kalliskivid lillepeenras
Ogalised lantaanid (Lantana camara) mõjuvad suvelillepeenral justkui mitmevärviliste juveelidega üle puistatud põõsakesed. “Juveelivargusele” minnes saab röövel aga kohe karistada. Põõsas, millele vääriskivid on laotatud, haarab varganäost kinni ja kriibib nii, et veri lendab.
Lähemal uurimisel osutuvad hõõguvad kalliskivid hoopis tillukestest õitest koosnevateks õisikuteks.
Välimised õieringid on punased-roosakad-lillakad, sisemised kollakad või oranžid. Kõik õieringid on tihedalt üksteise kõrval. Õisikud paiknevad kenasti paarikaupa lehekaenaldes.
Ilutaimena tuntakse ogalist lantaani juba XVI sajandist. Siis jõudsid esimesed lantaanitaimed Mehhikost ja Kariibi saartelt Euroopasse. Üldse on troopilises ja subtroopilises Ameerikas lantaane umbes 150 liiki.
Oma ladinakeelse nimetuse on need raudürtidega samasse sugukonda kuuluvad taimed saanud õisikute järgi. Nimelt meenutas nende kuju esmakirjeldajale lodjapuude õisikuid ning nii kasutaski Carl Linné ära lodjapuu ajaloolise nimetuse.
Lantaanid olid kaua aega armastatud toa-, rõdu- ja peenralilled, kuid langesid XX sajandil üht-
äkki ebasoosingusse. Nimelt alustas möödunud sajandi keskpaiku oma maailmavallutusretke eriti vastik kahjur − kasvuhoonekarilane.
Seni kõikidele haigustele ja kahjuritele vastu pidanud lantaan osutus uue pahalase ees üllatavalt abituks. Taimed mattusid valgete liblikate pilve ja kidusid.
Kuna karilaste tõrjeks sel ajal tõhusat mürki polnud, tuli lantaanide kasvatamisest lihtsalt loobuda. Õnneks on tänapäeval kasutusel mõjusad taimekaitsevahendid ning lantaan saab taas lillepeenraid vallutada.
Lihtne kasvatada
- Lantaan vajab sooja, päikesepaistelist kasvukohta. Liiga varjulises paigas võib taim nakatuda jahukastesse.
- Muld peaks olema hea vee läbilaskvusega ja viljakas, kuid lantaan saab hakkama ka lahjemas mullas.
- Lantaane pole mõtet välja istutada enne, kui viimastest öökülmadest on möödunud paar nädalat. Külmas mullas taimed küll ei hukku, kuid ka ei kasva.
- Vastistutatud lantaane tuleb kasta kuni juurdumiseni. Hilisem kastmine pole hädavajalik, kuid põuaperioodil võib siis taimede õitsemine jääda tagasihoidlikuks.
- Kindlasti tuleb regulaarselt kasta pottides olevaid taimi.
- Lantaanid ei vaja rohket väetamist. Peenrale istutatud taimedele piisab tavaliselt kevadisest põhiväetamisest. Potitaimi väetage kord kuus.
- Üleväetatud lantaanid küll kasvavad lopsakalt, kuid õitsemine võib jääda niruks.
- Kasvu ajal kärpige võrsetippe, nii muutuvad taimed tihedamaks ja suureneb ka õite hulk.
- Lantaani saab paljundada nii seemnete kui ka pistikutega.
Talveks tuppa
Ogalised lantaanid võib sügisel tuppa talvituma tuua ja nii saab neid järgmisel aastal taas edasi kasvatada.
Õuest tooge taimed sisse aegsasti, kindlasti enne esimesi öökülmi. Peenras kasvanud taimed kaevake välja ja istutage potti.
Toas leidke lantaanidele talveks võimalikult valge kasvukoht.
Ideaalne temperatuur ruumis talvitumisel on kümmekond kraadi, kuid lantaanid taluvad kenasti ka paarikümnekraadist toasooja.
Toas talvitunud lantaan lõigake kevadel tugevalt tagasi, see soodustab noorte, rohkelt õitsvate võrsete arengut.
Peenraääris ja soolotaim
Lantaanil on hulk sorte. Neid jagub valgetes, kollastes, oranžides, sügavpunastes, käreroosades ja purpurtoonides.
Lantaane võib kasvatada lillepeenral ja aiavaasis, aga võimalusi on teisigi.
Kui taimi on rohkem, võite lantaanidest kujundada peenra äärde näiteks madala õitsva heki.
Taimed sobivad oma tiheda tumerohelise lehestiku ja veidi sagrise kasvukujuga ühekaupa ka kõrgemate püsikute või suvelillede ette.
Hoolas aednik võib aastate jooksul kujundada lantaanist korrapärase põõsa või tüvipuu. Siis saab teda suvel aias kasutada ilusa soolotaimena.
Peale ogalise lantaani kasvatatakse veel kahte liiki. Lantana montevidensis’e varred on ronivad-roomavad ning ta sobib hästi amplisse.
Liiki Lantana trifolia kasvatatakse mitte niivõrd tema roosade õite, vaid pigem metallsiniste viljakobarate pärast, mille kuju meenutab väikeseid maisitõlvikuid.
Soojades maades levivad lantaanid kulutulena – see kaunis õitseja kuulub maailma saja kõige invasiivsema elusorganismi hulka.
Iluduse halvad omadused
Hullemat umbrohtu on raske ette kujutada. Näiteks Havai saarestikus olevatest lantaanitihnikutest on võimalik läbi pääseda ainult endale matšeetega teed rajades.
Põõsad kasvavad inimesest kõrgemaks ning nende peened, kuid puitunud ja tihedalt üksteisega läbi põimunud varred on üleni kaetud tillukeste žiletina teravate
ogadega.
Ogaline lantaan kasutab levimiseks kõiki võimalikke viise. Iga mullapinnale vajunud oks juurdub ning täiskasvanud põõsas annab aastas 12 000 eluvõimelist seemet.
Asja ei muuda paremaks ka see, et enamiku lantaanimarju söövad ära linnud. Seedetrakti läbinud seemne idanevus kasvab umbes kümme korda ja “linnutiivul” võib ohtlik umbrohi kiiresti jõuda isegi sadade kilomeetrite kaugusele.
Lisaks tohutule kasvujõule sisaldab ogaline lantaan ka kemikaale, mis pärsivad teiste liikide kasvu ja on mürgised ka rohusööjatele.
Ogaline lantaan pole siiski läbinisti halb, ta on perspektiivikas tooraine ravimi- ja keemiatööstusele. Taime kudedes leiduvad ained pärsivad nii bakterite, seente, nematoodide kui ka putukate elutegevust.
Lantaanilt on abi otsitud nahahaiguste, näiteks ekseemide ravis. Leidub ka andmeid, et lantaani on kasutatud astma, kõrge vererõhu, kasvajate, malaaria ja reuma vastu.
Karilased ja nõgiseened
- Lantaan on kasvuhoonekarilaste suur lemmik. Selleks et vastik kahjur tüli ei hakkaks tekitama, kontrollige oma taimi regulaarselt. Kui vaja, ärge kõhelge putukamürke kasutamast.
- Karilaste eritatud mesikastel võivad hakata kasvama nõgiseened. Kui näete nõgiseid lehti, püüdke esmalt vabaneda karilastest. Seejärel kaob nõgiseen koos vanade lehtedega iseenesest.
