Humala kiituseks: uhkemat liaani annab otsida
Vahel ikka jäi pilk pidama humala otse kohatult lopsakatel lehtedel ja ilusatel heledatel käbidel. Enamasti mäletan siiski suve teises pooles näotult auguliseks muutunud lehti. Ei tea kes söödik neid järjekindlalt sedasi näris.
Kuni emal viskas lõpuks kops üle maksa sellest augustatud-mulgustatud taimest ja selle armutult välja rookis. Kodutaimede ära viskamine pole mulle aga kunagi meeldinud, mistõttu paar juurikat kompostihunnikust ära päästsin ja eemale männi alla istutasin. Kuid mänd on üks ablas liivamaad kuivatav puu ja nii hääbusid humalad ta all ajapikku olematuks.
Aastaid hiljem tuli humal mulle jälle meelde. Siis, kui aed alla soovikumetsa laienes. Too kant oleks humalale küllap meelepäraseim kasvukoht üldse. Kellelgi naabritest vist humalat polnud ja nii jäi üle vaid üks: metsast tuua. Mandri-Eestis pole see mingi küsimus. Kui Kesk-Eesti välja arvata, siis on see liaan hall-lepikulistes jõeorgudes üsna tavaline. Saartel paraku mitte. Eriti humalavaene on millegipärast Hiiumaa. Arusaamatu, miks. Suur osa saarest on niiske soovikumetsamaa – humalale kui tellitud. Ometi leidub teda siin vähe, vaid mõni üksik koht idaosas. Üks selline on Käina vallas Rebasseljal. Too oli ilus avastus mu jaoks. Sirgeks aetud kraav kõverdus liivaseljandikku trehvates korraks looklevaks, puurontides sulisevaks jõekeseks. Põrkeveerus paljandus suisa mehekõrgune liivasein – kohalik “taevaskoda”. Ülal kadakatel turnisid punaviljalised maavitsaväädid, madalamal täitsid aga sangleppi üha humalate keerduvad sasised sambad. Muide, üks hall lepp oli seal ka. Too puuliik on Hiiumaal pea niisama haruldane kui humal, meil levivad kõikjal ikka väärtuslikumad sanglepikud.
Niisiis tõin Rebasseljalt kolme aasta eest mõned juurikad kaasa ja istutasin kodus kahe noore vahtra ümber. Üks osutus humalale liiga jämedaks tükiks. Küll tema üritas ülespoole keerelda, takerdus oma karedate vartega puu najale, kuid tugevad tuuled pühkisid ta sealt väsimatult maha. Nii ei saanudki sealt head nahka. Kuid peenem vaher oli humalale meelepärane. Tänavu on ta juba nii kosunud, et on väätinud piki tüve üles viiemeetrise vahtra latva välja ja ripub sealt toe kaotanult pikkade väätidena alla tagasi. Neid vääte kaunistavad toredad heledad käbid. Humal vahtra otsas on veider petupilt. Nende lehed on suhteliselt sarnased ja nii on kaugelt keeruline erinevust märgata. Vaatad, justkui kasvataks vaher ise ladvast välja pikki käbidega vääte. Erinevus on siiski ilmne: humala ülemised lehed pole sopilised, vaid sootuks terved, südajad.
Metsaaia heades tingimustes pole seni kahjureid märgata olnud ja nüüd on humalavõsud leidnud tee tagasi ka luitepealse maja seina äärde. Sest jah, vana hea humal on siiski üks parim haljastustaim. Lausa uskumatu, et siin viletsal põhjamaal leidub säärane omamaine tegelane, kes suudab mõne napi suvekuuga visata maast välja kuue (max suisa 8!) meetri kõrguseid kasve. Pealekauba lopsakad lehed. Ja takkaotsa need käbid. Viimased seostuvad muidugi eelkõige õllega, ent nad olla ka head padja sisse panna – pidavat rahuliku une andma. Ma ise pole seda küll katsetanud. Nagu pole ka seni salatiks teinud noori kevadisi võrseid. Vast järgmine aasta on meeles järele proovida?
Humal näeb meie metsades väga eriline välja. Tegelikult on ta kogu maailma mõistes üsna erandlik. Humala perekonnas on vaid kaks liiki. Laiemalt võttes kuulub ta kanepiliste sugukonda. Kui võrdlema hakata, siis on humalal ja kanepil tõesti mingi sarnasus olemas.
Üks mu viimase suve lemmikuid on Gustav Vilbaste mahukas Eesti taimenimede raamat. Sealt võib leida ikka väga huvitavaid asju, kuidas vanarahvas üht või teist taime kutsunud on. Kuid humala osas korduvad üsna üksmeelselt vaid tapu ja humala variandid. Seejuures tappu kasutati ehk pigem taime üldnimetusena, humalaks kutsuti rohkem käbisid, mis tegelikult pole muidugi mingid õiged käbid. Erandiks on vaid “viha”, näiteks üles kirjutatud Reigi kihelkonnast Ogandi külast. Arvatakse, et see on vana, unustusse jäänud nimevorm, mille hiljem tõrjus välja kas rootsi või ladina keele kaudu tulnud humala-variant. Nojah, kui mõtlema hakata, siis eks kõla viha ja tapp üsna karmilt, teisetähenduslikult. Humal tundub sellise parema, leebema nimetusena. Pealegi riimub ta hästi: humal – õllejumal. Kuid minu jaoks on ta eeskätt üks kodumaa uhkeim liaan, kes võimsuselt jääb alla vaid luuderohule.
