HUVITAV TEADA: Vürts, mis teeb kilust vürtsikilu

Kõnealusel maitseainel on neli eestikeelset nime: piment, nelkpipar, vürtspipar ja vürts. Teda kutsutakse ka mitmemaitseliseks vürtsiks, kuna temas on äratuntavad kaneeli, muskaatpähkli, nelgi ja musta pipra tugevasti segunenud maitsed.

Vürtspipar on pärit Kesk-Ameerikast. Ta on tugev, kuni 10 meetri kõrgune puu, mille pooltoorelt korjatud ja kuivatatud viljad meenutavad musta pipra terasid, kuid on suuremad ja korrapärasema ümmarguse kujuga. Kogutud roheliste marjadega viljakobarad kuivatatakse kas päikese käes või spetsiaalsetes kuivatites. Lõpuks eraldatakse kuivanud marjad viljavartest ning pakitakse. Nii valmib meile tuntud vürts.

Tänapäeval on suurim vürtspipra tootja Jamaika, kuigi teda kasvatatakse ka näiteks Mehhikos ja Hondurases, peetakse just Jamaikalt tulnud pimenti maailma parimaks.

Riikides, kus ta kasvab, kasutatakse toitude maitsestamiseks ka nelkpipra lehti. Tihti lisatakse neid ka liha suitsutamisel, ning kus võimalik küpsetatakse liha pimendipuu tulel.

Piment on Kariibi mere saarte köökide kõige olulisem vürts. See kuulub puuviljase maitsega väga kangete vürtspaprikate kõrval kindlat traditsiooniliste maitseainesegude koostisse ja ei puudu üheltki lihaküpsetamiselt.

Euroopa jaoks avastas vürtsi Kolumbus, kes selle oma teise suurema avastusretkega Jamaikalt kaasa tõi. Praegu kasutatakse vürtsi kõige rohkem Inglismaal, kus seda lisatakse hautistele ja marinaadidele. Vürtspipart kasutatakse üle maailma laialdaselt vorstitööstustes ja grillkastmete valmistamisel. Sardiinias valmistatakse neist väga omapärast magusat likööri nimega mirto.

Meil kasutatakse teda tihti ka marinaadisegudes, suppide ja süldi maitsestamiseks. Proovida võiks teda maitseks lisada ka liha küpsetamisel ja moosides (väheses koguses sobib imehästi maasikatega) ja miks ka mitte kookidele ja küpsetistele kerge aroomi lisamiseks.