Vooljas pargitar on väga elujõuline ning tema väge täis juurestik võib lõhkuda drenaažisüsteemi või tungida läbi asfaldi, tellis- ja betoonimüüride kõigutamisest rääkimata.

Kord juba kasvama hakanud, on teda pea võimatu hävitada, ta on justkui mitmepealine draakon, kelle ühe maharaiutud pea asemel kolm uut kasvavad.

Nagu paljud teisedki võõrliigid, jõudis jaapani kirburohi Inglismaale viktoriaanlikul ajastul, ilmestamaks iluaedu. Euroopasse tõi taime hollandlane Philippe von Siebold.

Hilissuvel ning varasügisel rõõmustab kirburohi inimesi ilusate dekoratiivsete valgete õitega. Närtsides tekib taime vartest ja lehtedest paks aeglaselt lagunev orgaanilise aine mass, mis ei lase teistel seemnetel idaneda. Kevadel tärkavad risoomidest uued võrsed, mis hoogsalt laiutama hakkavad ning peagi vallutab ta järjest suuremaid alasid, jätmata teistele taimedele kasvuruumi. Kirburohu juurestik on nii võimas, et murendab ka teekatet.

Isegi kui aednik loodab, et on kogu taime suutnud välja juurida, võib uus võrse kasvada vaid tillukesest juurejupist ning ka närbunud taime ümbritsevas pinnases võib leiduda elujõulisi risoome.

Suurbritannia valitsuse hinnangul läheks jaapani kirburohu hävitamine terves riigis maksma 1,5 miljardit naela.

Ka Eestis ollakse kriburohuga hädas. Vooljas pargitar toodi meile 1957. aastal, üheaegselt kurikuulsa Sosnovski karuputkega.