Jaanuarikuine sirmokka kolimine
Viimaste talvede kõige ebameeldivamad tuuled on tulnud põhja asemel sootuks kagust. Soojemal aastaajal kipun selle unustama, ent läinud jõulukuu tuletas selle taas väga selgesti meelde.
Nädalate viisi valitses ainult too kontinentaalne hoovus. Aastate eest olin pidanud kagusuunda oma koduaias igati ohutuks. Pigem tore pea ainsana kaugele avatud ilmakaar, kust juba hommikupäike saab aeda paitama hakata. Kuid nüüd “paitavad” sedakaudu hoopis talviti lõikavad tuuled. Vahe puuderibast kaitstud metsaaiaga on teravalt tuntav. Nii nüüd jõulukuulgi: lagedal tuiskas ja oli vägagi kibe tuulekülm, samas mõne sammu kaugusel tuulevarju jõudnult tundus suisa soe. Eriti karm oli mullu veebruaris, mil keset päeva püsis kraadinäit –20 peal ja aina tuulas…
Seetõttu olen tasapisi hakanud tuulekoridorist eeskätt õrnu eksootilisi okaspuid laienevasse metsaaeda ümber kolima. Külmal jõulukuul hangede vahel ringi sumbates turgatas pähe: ka sirmokas (Sciadopitys verticillata) pole teps õiges kohas. Kujunduslikult küll jah: sõnajalakiviktaimlas, otse roosavesiroosilise tiigi kaldal. Kuid need talvised tuuled ja pisut liiglubjane muld pole sirmokkale teps head. Pealegi läheb sirmokka sirgudes seal liiglagedal tema hilistalvise päikese eest varjutamine aina tülikamaks. Hoolimata karmidest talvedest on sirmokas kuus aastat tagasi toodud mütakast juba 4 jala kõrguseks puukeseks kasvanud. Mullune talv tõi siiski esimest korda veidi külmakahjustusi – lumepiiril on osad võrsed hävinud. Õnneks jäid ladvad terveks.
Jah, sirmokas vajas ümber kolimist. Aga kuhu? Kuni metsaaias jäi mu pilk serbia kuusele. Mida teeb see ülikülmakindel tegelane seal happemullal, suure kuuse kaitsvas külgvarjus? Ei, tema võiks vabalt kasvada hoopis tuultelagedal lubjasavikal maal, kus kuldvihma kõrval ootabki täiesti vaba plats. Otsus tehtud, tuli kevadeni kannatada.
Kuid siis tulid suured sulad, mis koos vihmaga sõid Eesti rekordpaksu lume Hiiumaal suuremas osas ära. Või vähemalt nõnda, et sai ümberistutusi ette võtta (kärsitu nagu ma olen). Sirmokast olen ma varemgi talvel ümber kolinud, 2007 soojal vana-aasta viimasel päeval, ja järgmisel suvel vohas ta parems kasvukohas mis mühin. Raamatutarkust uskudes pole talvises puude istutamises midagi imelikku. Nii et tegutsema!
4. jaanuari ennelõuna oli suurepärane: päike piilus ja kraad näitas +2. Nii tore oli labidad-kiilud välja otsida ja justkui kevadesse jõudnult aias tegutsema hakata. Kõigepealt serbia kuusk eest ära ning seejärel sirmokas tema asemele metsatiigi äärde. Juurepall oli üllatavalt väike ja kompaktne. Soh, nüüd võin ülejäänud talve sirmokast juba tuulevaikses metsaaias naudelda!
Siia otsa võiks lisada mõne lause sellest puuliigist lähemalt.
Sirmokas on ainus elusolev liik terves sirmokkaliste sugukonnas (varem loeti teda sekvoiadega ühte sugukonda). Väliselt meenutab ta oma männastes okkakimpudega ehk pisut mändi. Tegelikult polevat need lopsakad rohelised okkad üldse õiged okkad, vaid kahekaupa kokku kasvanud mingisugused muud moodustised (?). Algsed õiged okkad on nende alusel taandarenenud pisikesteks pruunideks soomusteks.
Sirmokka kodumaa asub Kesk- ja Lõuna-Jaapanis Honšiu, Šikoku ja Kiušiu mägimetsades. Muistsetel aegadel olid sirmokkalised levinud palju laiemalt. Kriidi ajastu setteist on nende jäänuseid avastatud peale Jaapani Jaakuutias, Uuralites, Norras ja Teravmägedel. Sirmokka perekonna esindajad levisid Euraasias terve tertsiaari, kuni Pliotseenini välja. Pliotseen lõppes alles 1, 75 miljonit aastat tagasi kvaternaari jääaegade tulekuga. Oh, need paganama jääajad, mis Euroopa taimsetest rikkustest nii armutult liigivaeseks laastasid! Väga paljude teiste seas (nt soosekvoiad, mammutipuud, ebalehised, kunningaamiad etc) kadusid ka sirmokkad, kes leidsid viimase pelgupaiga Jaapani saartel.
Muide, nüüd väidetakse, et sirmokkalised olid väga tähtsad ka Läänemere merevaigu allikana. Nõnda et: põhimõtteliselt on sirmokas vana hea eurooplane, keda siin nüüd inimese poolt jälle kasvamas näeb. Kusjuures sirmokas on osutunud Eestis üllatavalt vastupidavaks. Kui suureks need aeglasekasvulised okaspuud meie mail sirguda suudavad, seda näitavad järgmised aastakümned.
