Kes Eestis enam erilist katsetamist ei vaja, on juudapuulehik (Cercidiphyllum japonicum). See Hiinas ning Jaapanis levinud eripärane tegelane suudab suureks sirguda isegi karmide talvedega Tartus.

Ma ise tegin juudapuulehikutega lähemat tutvust tänavu juulis Saaremaal Audaku botaanikaaias. Seal elab kaunis kolmepundiline juudapuulehikute rühm, ulatudes vast nii 10 m kõrgusele. Juudapuulehikul ei ole silmapaistvaid õisi, ta on puhtalt n-ö lehtdekoratiivne. Südamekujulised lehed sarnanevad meie oma Euroopa juudapuu omadega, luues õhulise litrilise võra. Sügise edenedes värvuvad need kollastesse ja roosakatesse toonidesse. Ent kõige peamine on LÕHN. Audakul ringkäiku juhendanud aednik Marju kinnitusel lõhnavat sügisesed lehed tugevalt vanillipannkookide järele. Urmas Rohu ”Lehtpuude” raamatus räägitakse aga karamellist. Nii nagu ilu olla vaataja silmades, ehk kehtib ka siis ütlus: lõhn on nuusutaja ninasõõrmeis?

Mõistagi soetasin endalegi ühe juudapuulehiku. Üsna kogemata kombel sattus ainsana kätte sort ‘Morioka Weeping’. See kasvavat toestust vajamata algul luuataoliselt üles taeva poole ning alles aastate möödudes hakkab alla riputama graatsilisi okstekardinaid. Ideaalne vorm Läänemere saarte aedadesse, kuhu liiga vägevalt laiutama hakkav leinapöök ära ei mahu. Iseküsimus on taolise uudissordi talvekindlus meie kliimas, ent eks aiandus olegi siin põhjamaal üks piiripealne ja katsetamist nõudev värk. Esialgu võin vaid kujutleda, kuidas ta tulevikus mu Hiiu saare südames asuvas koduaias tiigi kohale litrilisi lehekardinaid riputama hakkab…

Mis aga juba kohe sel viinakuul ilmnes, on juudapuulehikule ainuomane LÕHN. See on täiesti uskumatu. Lehtede värvumise ja langetamise ajal avastasin ühtäkki, et puuke lõhnab otse pööraselt. Tõesti magusalt, vist nagu jah vanillipannkookide järele. Süljenäärmed hakkasid jalamaid täiel aurul tööle. Mingil teisel hetkel ja teises meeleolus tuli aga tunnistada: vist siiski karamell…

See kõik on ju väga tore, ent kahjuks sai juudapuulehik istutatud tiigikaldale lemmikistumiskoha kõrvale. Ja nüüd on tõsine mure tuleviku ees: mismoodi sa seal istud ja mediteerid, kui üle pea käib näljaseks tegev maailma parim koogilõhn?!

Teisele poole jääv kõmri lodjapuu (Viburnum x bodnantense) õnneks säärane kõhuorjuse tekitaja pole. See Hiina lodjapuude iseäralik hübriid pärineb Briti saartelt ja teda tasuks meil üritada kasvatada. Minu põõsahakatis veel väljas talvitunud pole. Üldse hakkas ta peale puukoolist toomist murettekitavalt käituma. Terve põõsakese lehestik lahvatas keset suve erksalt veinipunaseks, üks haru kuivas sootuks. Siis aga langesid kõik lehed varakult robinal maha. Nojah, tühja temaga, üritasin end lohutada. Aias peabki võimalikult paljude eksootidega katsetama, siis jäävad kaotused õnnestumiste varju.

Aga näe, keset liiga varakülma viinakuud avanes ühest pungast arglik tumeroosa õis. Nüüdseks on ta valkjaks pleekunud, ent kõrvale ilmub aina uusi. Ja need õied lõhnavad oma väiksusest hoolimata mis jaksavad. Võibolla märtsikellukeste järele, mu meelest siiski vist eeskätt nartsisside moodi. Kusjuures paotuvaid õisikupungi tuleb raagude tippu järjest juurde. Elav nartsissilõhn meelte turgutuseks läbi terve talve? Just see, mida vaja!

Tegelikult õitsebki kõmri lodjapuu Euroopa soojemas osas oktoobrist märtsini, meil pakutakse õiteajaks märtsi-aprilli. Kui see imevorm Eestis vastu peab, hakkab ta küllap käituma sarnaselt me oma looduse näsiniinele, kelle õitsemine keset sooje talvi pole üldsegi ennekuulmatu. Ainult et näsiniin on üks mürgipomm, kes nõuab lähenemisel teatavat respekti. Talviseid kõmri lodjapuu õisi võib aga usutavasti nina vastu lõhnaallikat julgesti nautida.

On ikka alles imelikke imelisi veidrusi Maa looduse varasalves olemas – mõtled siis keset reumat tekitavat karmi kaamost.