Millal täpselt kaalikat kultuurtaimena kasvatama hakati, polegi päris selge, sest aegade hämaruses oli naeril ja kaalikal raske selget vahet teha. Kindel on siiski see, et Vana-Kreekas ja antiikses Roomas on seda juurvilja kasvatatud ja söödud.

Elutsüklilt on kaalikas kaheaastane taim ehk ületalvik. Esimesel kasvuaastal areneb juure üla- ja varre alaosast kopsakas juurikas. Et suurem osa juurviljast ulatub mullast välja, saab iga kasvataja lausa silmaga jälgida, kuidas saak edeneb. Teisel kasvuaastal mulda pandud kaalikas õitseb, viljub ja kannab seemneid. Juurikate sisemise värvuse alusel jagunevad kaalikad kollasteks ja valgeteks. Esimestes on rohkem karotenoide ja nad on maitsvamad.

Ammune aujärg taluköögis

Veel XIX sajandi alguses kasvatati meil peamiselt naerist. Kaalikas tõrjus naeri tagaplaanile eeskätt suurema saagikuse ja parema säilivusega. Võidurõõm jäi kaalikal siiski üürikeseks, sest kartul lükkas omakorda kaalika teisejärguliseks.

Eesti talupojad kutsusid kaalikat eri nimetustega: koal, koalik, kaal, leiges, kaalik ning tarvitasid seda juurvilja toiduks üsna mitmel viisil. Levinud roaks oli näiteks tangusupp kaalikalõikudega, millele ka rasva või liha lisati. Sageli õngitseti pärast keetmist kaalikaviilud leemest välja ja neid söödi jahtunult eraldi toidusena.

Lihtne kaalikatoit oli keedetud kaalika söömine silgusoolveega, kusjuures viimane oli nii algelise kastme kui ka soolaallika rollis. Kuna talutööd nõudsid palju energiat, valmistati kaalikaid toiduks sageli mingi rasvainega, näiteks peki või niinimetatud ploomirasvaga.

Paljudes kohtades küpsetati isegi kaalikaleiba, mis tänapäevases mõttes rohkem küll pirukaga sarnanes. Kaalileiva valmistamiseks lasti rukkileivatainasse tooreid kaalikatükke, pekiraase ja eelpehmitatud tangu ning koos leivateoga küpsetati hüva roog valmis.

Eriliseks maiuspalaks nii väiksematele kui suurematele sööjatele olid ahjus küpsetatud kaalikad. Suured koorega juurikad pandi küpsema kas ahjupõrandale või ahjukerise kivide vahele. Pikk küpsemisaeg pehmitas sisu ja laskis lenduda kibedamaitselistel sinepiõlidel.

Küpsekaalika maitses pääses maksvusele magusus, mis tingitud arvestatavast suhkrute – glükoosi ja fruktoosi sisaldusest.

Et vanasti maiust nappis, siis polegi imekspandav, et ahjukaalikas suisa magusroa seisundisse tõusis.

Millest koosneb

Põhitoitainetest sisaldab kaalikas vett, süsivesikuid, valke ja rasvu. Kaalika veesisaldus sõltub juurikate säilitamise temperatuurist. Mida kauem neid soojas hoiukohas säilitada, seda väiksemaks veesisaldus muutub.

Süsivesikute arvele langeb pea kümnendik kaalika massist ja nende hulka kuuluvad nii suhkrud kui ka kiudained. Valke on kaalikates veidi üle protsendi, rasvu jällegi alla selle näidu. Vaid kaalika söömisel saame toiduenergiat peamiselt süsivesikute arvelt, teisi energiat andvaid põhitoitaineid on lihtsalt väga vähe. Sajagrammine kaalikaports annab sööjale 30–40 kilokalorit.

Kaalika oluline biokeemiline väärtus seisneb arvestatavas C-vitamiini sisalduses. Ehkki tasemelt ei küüni see päris edetabelite tippu, säilib vitamiin C kaalikas eriliste kadudeta kevadeni.

Lisaks eelmainitule leidub kaalikas veidi B-rühma vitamiine. Kuna kaalika juurikates leidub rasvu minimaalselt, pole temas ka rasvlahustuvaid vitamiine. Kollase sisuga juurikates on arvestatavalt karotenoide. Kaalikasöömise plussina tuleb kindlasti arvesse ka rohke mineraalühendite, eeskätt kõrge kaaliumisisaldus. Lisaks on loo nimiosalise juurikates veel ka fosfori-, magneesiumi- ja väävliühendeid.

Kaalika rohkem või vähem kibeka maitsevarjundi eest vastutavad väävlit sisaldavad sinepiõlid. Sinepiõlide hulk kaalikates sõltub nii sordist, kasvuaja tingimustest kui ka kaalika vanusest. Kaalika mikroelementidest tuleks mainida küll rauda ja tsinki, ent arvestatava allikana nende elementide saamisel kaalikas arvesse ei tule. Esiteks neid on vähe ja teiseks on nende omastamine kaalikast tänu teistele ühenditele mõnevõrra takistatud.

Kuidas toiduks?

Mõni eelistab süüa kaalikat pigem toorelt salatina. Teised seevastu hindavad keedetud, küpsetatud või hautatud kaalikaid, mis on piisavalt pehmed ja millest kibekas maitsevarjund kadunud.

Lisaks kõigile teada-maitstud kaalikasalatitele ja ühepajatoidule saab kaalikat kasutada ka muudes roogades, näiteks püreesuppides, samuti lisandina seguputrudes, pirukates, hautistes ja vormiroogades. Kuumtöödeldud kaalikale saab maitset lisada maitsetaimedega – tüümian, basiilik, majoraan või vürtsidega – muskaatpähkel, nelk, kardemon. Kuumtöötlusel kaalika kollane värvus ei kao, pigem pääseb see mõningates toitudes isegi paremini maksvusele.

Meie menüüs kohtutakse kaalikaga peamiselt soolastes roogades, tunduvalt harvem kasutatakse teda külmade või soojade magusroogade valmistamiseks, näiteks koos mee, rosinate, suhkru, siirupi, või ja muude suupäraste lisanditega.