Laveerisin ümber kõrgete sõmersulade hangede Mareti aiapoodi. Paari nädala taguse ajaga oli seegi, sarnaselt Kärdla turu aiapoega, väga lilleliseks puhkenud. Nimelt kirendas vastu hulk paberile trükitud lillepilte, mugulad-juurikad tagakülje kotikestes.

Ka seemnevalik oli täienenud. Söödava poole pealt leidus üsna kummalisi asju. Näiteks salat-teeleht. Või siis Salsola soda – lihav üheaastane salatitaim, nn looduslik sooda. Kuna kõht aga hetkel täis, siis libisesin kergemeelselt ruttu tagasi silmailu poole.

Nojah, mida siis õigupoolest üldse soeteda? See ja see, too ning too on juba olemas, pealegi tasub veidigi kainet mõistust säilitada. Kõigist neist seemneist ja mugulaist sirguvad ju ruttu sajad taimed, kes kõik hakkavad aias endale parimaid kohti nõudlema, tahtes hoolitsust, eeskätt rohimist. Mõned väidavad, et nad naudivad rohimist. Minu jaoks on see aga küll üks tüütu ja tülikas toiming, niiöelda lootusetu võitlus tuuleveskitega. Nii näiteks üritan ma (küll üsna tulutult) oma aias piiri panna kiviktaimlate järjekindlale paisumisele. Paljud taimed lausa nõuavad kiviktaimlas eksponeerimist, ent katsu sa neid umbrohust vabana hoida! Ikka on suviti nii, et hommikul teelaariga aeda läinud, jahtub see lootusetult maha. Sest no ei saa ju rahulikult teed juua ja kiviktaimlavaateid nautida, kui siin-seal mõni järjekordne isekas umbrohi trotslikult vastu vaatab. Need visad eestimaised taimed ei taha midagi kuulda sellest, et kasvavad “Anatoolias” või “Kesk-Aasias” või “ürgses karboni-ajastus”, kuhu nad aedniku kujutluse järgi mitte üks raas ei sobi.
Kuid Mareti aiapoes käies, pikalt-laialt selle ja tolle taime üle mõtteid vahetades sigineb lõpuks ikkagi vähemalt paar-kolm n-ö vastupandamatut tegelast. Nii ka seekord.

Lõuna-Euroopa fännina jäin pidama hariliku kitseherne (Galega officinalis) seemnepakile. Huulõieliste kõrval meeldivad mulle väga ka igasugused liblikõieliste sugukonna esindajad. Kas pole mitte toredad kõik õitsvad leet-, luud- ja ubapõõsad, samuti kodumaised nõiahambad, jooksjarohud jne? Pealegi parandavad liblikõielised mullaviljakust. Eestis on söödakultuurina kasvatatud ida-kitsehernest, kes on nüüdseks hajusalt metsistunud. Harilik kitsehernes on samuti 3-4 jala kõrgune põõsasjas taim, kelle leviku põhjapiir ulatub Kagu-Inglismaalt üle Belgia ning Austria Horvaatiani. Armastab tema eeskätt natuke niiskemaid alasid.

Siis jäi mu pilk pikalt pidama ühele gladioolipakile. Ei, mitte nendele ülilopsakaks aretatud hellikutele aedvärdadele, vaid looduslikule lõhnavale gladioolile. Üldises sordihulluses on varsti vist viimane aeg soetada omale põhiliikide esindajaid. Neid, kes toovad su koduaeda kaugete maade ehedat hõngu. Lõhnav gladiool (Gladiolus callianthus) on üks säärastest. Tal on valged, tumepruunpunaste südamikega õied. Pärit Etioopia kandist. 9 tsooni taimena tuleb tema sibulad talveks jahedasse kuiva kohta varjule viia.

Aafrika teema sai ootamatu jätku: just siis saabus kohale turbane kast hiiumaiste kaeralillede mugulatega, orasheinalikud juureharud läbisegi õieli. Kaeralill kõlab väga koduselt, maalides silme ette tuttavliku lilleumbrohulise viljapõllu. Noh, ikka moonid ja rukkililled ja… kaeralilled. Tegelikult pärinevad kõik seitse kaeralille (Crocosmia) liiki Lõuna-Aafrikast ja on väga iseloomulikud Kapimaa loodusele. Need nooljate lehtedega graatsilised taimed on asendamatud Inglismaa lilleaedade külluslikes kooslustes. Selle siin saarel järgi proovitud vormi täpset sorti taga ajada on vist lootusetu tähenärimine. Noh, piisab lihtsalt kaeralillest. Ta talvituvat soodsatel aastatel meil vabalt väljas, ettevaatlikumad võtavad siiski mugulad üles ja hoiavad veidi niiskes mullas/turbas jahedas siseruumes. Umbes nii nagu tehakse tõrvikliilia puhul.

Näh, ja nõnda hakkaski uus idee idanema: Aafrika aed! Tõrvikliilia ja kaeralillede sekka passivad imehästi ka nood Etioopiast pärit nn abessiinia gladioolid. Seda pilti tahaks ma juba näha!

Esialgu tuleb aga alles oodata lume lõplikku sulamist. Siis saab planeerima hakata. Väike Aafrika aiaosa tuleb aia kõige päikselisemasse kohta, sinna, kus tõrvikliiliad juba ees on. Loodetavasti talvitusid nende seemikud lume kaitsva teki all hästi.