Kalana - koht Eestis, kus võiks palmid kasvada
Laskusin künkast alla rannale. Lumi oli siin juba pigem vaid mõtteline. Nii hea oli taas igava paksu vaiba asemel näha rannaklibu, kahvatunud pakse merikapsalehti, igihaljaid leesikavaipu. Laht õõtsus vastu kruusa üsna rahulikult – vinge booratuule eest varjas siinset lõunarannikut roheline männimets. Tuule jõust andis aimu vaid ülal männilatvade kohal tasakaalutult laperdav suur merikotkas.
Jõudsin Lungomare kaldateele. Kui olete ise sellel kõndinud, siis vast mõistate, miks ma toda nõnda nimetan. Sest ta näib paganama vahemereline: väikeste laternatega jalgtee lookleb piki lahte, kahel pool paekiviklibust välja vingerdamas kidurad kaljumännid. Kalana vormiküllased, tuultest kujundatud männid on üldse omaette teema. Mõne puhul näib kui oleks hoolsad aednikud neid järjepidevalt pügamas käinud. Ses mõttes natuke jaapanlikud meeleolud.
Visandasin päevikusse kiiresti kaldateest ühe vaate ja lisasin sinna muuseas mõned karuspalmid. Kliimaolude poolest on see üks väga väheseid kante Eestis, kus üldse tuleks palmide kasvatamine võibolla kõne alla. Kusjuures nii tuulisel alal tasuks harilikule karuspalmile eelistada wagneri karuspalmi. Kalana on Eesti soojemate talvedega äärmisi tippe, mida ümbritsev meri enamasti kunagi täielikult ei jäätu.
Ilmastikuerinevustest annab tunnistust või jõulukuine sula. Kalanas sadas vihma, oli mitu plusskraadi, samas kui mujal Hiiumaal uhas aina lund lisaks. Sestap oligi nüüd Kalana tükati pea lumetu. Ühest küljest tore, aga kui tõelised külmad siia ulatuvad, pole taimedel kaitsvat tekki peal. Noh, ehk siis lahtine meri selle eest hoolitseb, aurates lumepilvi üles.
Tjah, Kalana kliima on Eesti merelisim. Paraku ei paista see kusagilt välja. Ikka ainult okasmetsad, küla vahel hoovides ei ilmne midagi eksootilist. Isegi kodumaiseid laialehiseid puid on õuedes vähevõitu. Igatahes kui üldse Eestis kuhugi botaanikaaed rajada, siis kindlapeale Kalanasse. Sinna kuhugi tuulte eest metsaga kaitstud Sooääre talu kanti, kus sanglepasalu reedab niiskemat ja viljakamat pinnast. Mujal Kalanas on maa väga karm. Puha kuiv kiviklibu ja kruus. Ses mõttes on ka siinse Lungomare palmide mõte lihtsalt soovunelm. Millised üüratud mullaaugud peaks enne tekitama, et midagi taolist üldse üritada! Teisalt, visandanud kaldatee joonistusele palmid, hakkasin ma peagu uskuma, et nad ongi päriselt olemas. Pilku tõstes ja vaid männijässe silmates, tundsin, et just jah, mõni karuspalm suisa peaks seal olema. Vähemalt maastikupilti silmas pidades.
Hüva, teispool sadamat jõudsin avatud lagedale paekliburannale. Siit oli lumi enamasti sootuks läinud. Milline vabastav tunne valdas, kõndides mööda kivisillutisega rannavalle murdlainete kohina saatel, otsides huvitavaid kive; sellal kui kõik muu Eesti ida pool on mattunud valgesse uputusse.
Nägin ära ka tolle põletatud vaibamänni. See oli Eestis võibolla ainus omataoline – tiheda karuse sametina maad kattev mütakas. Enam teda pole, vaid mustunud oksaraod turritavad süüdistavalt püsti. See, kes tollele tule otsa pistis, on absoluutne debiilik ja säärane ajuhälvik tuleks kiiremas korras seevaldisse ravile toimetada! Aga eks sa püüa tuult tühjal väljal, või kuidas see ütlemine oligi.
Ka järgnev laht on Eestis ainulaadne. Ühelt poolt rändkivilasune nõlv, teisal kivine Hiiumaa läänetipp. Nende vahele jääb edelasse avatud amfiteatrilik rannakaar, mida raamib järsak tuulemändidega. Ma polnud aastaid sinna juhtunud, sestap rabas paik mind jälle. Võtsin aja maha, lihtsalt istusin kruusale laotatud lambavillasel vaibal ja vaatasin, kuidas ookeanlikud kaarduvad lained paiskusid häälekalt ruskepunasele kruusale otse mu jalge ees. Vesi kumas täiesti ebaläänemerelikult rohekates ja suisa türkiissinistes varjundites isegi tol poolpilvisel jõulukuupäeval. Jälgisin laineid ja igatsorti linnukirju lahel ning mugisin mandariine. Lootsin neist mõne seemne leida, et siis nood järsakujalami kadakate vahele poetada. Mis tore mõte: haljendav mandariinipuude rannik jõuliselt kohiseva lahe ääres seal peagu maailma lõpus. Aga ei leidnud ma viljadest ainsamatki seemet ja nii jäi see aktsioon ära. Muidugi pole üldse mõeldav, et mandariinipuud Kalana rannas kasvaks. Maapind on viljatu ja kuiv, pealegi on Kalana siiski vaid Eesti, mitte leebe lähistroopika.
Ristna neeme tagant välja jõudnud, paiskus boora maruliselt vastu. Meri tormitses närviliselt ja kogu läänekaar oli madalikelt üles pekstud liivast sogane. See siin oli taas ehtne Läänemeri. Vees levis terav piirjoon: ühel pool sogane hallikas meri, teisal selja taha jäänud rohekates toonides kumav selge veega laht.
Tagasiteel Ristna loodusmajja saatsid peakohal mõnda aega kaks tiirlevat merikotkast. Õhtuhämaruses kodu poole sõites algas Kõpu mägedest pihta süvenev lumesadu. Tagasi itta, tagasi lumevangistusse…
