Suur-kapsaliblikas

Suur-kapsaliblikas (Pieris brassicae) on Eestis tavaline kahjur, iga 10–12 aasta järel täheldame nende masspaljunemist. Kahjur talvitub nukujärgus puutüvedel, kuuriseintel, kividel jm varjus. Liblika tiivad on valged, isasliblikal on eestiibade esinurgad mustad, tagatiibade esiserval väike must laik, emaste esitiibadel on lisaks kolm musta laiku. Lendlus algab tavaliselt mai viimastel päevadel ja munemine juuni alguses.

Kuna kahjur muneb ainult glükosinolaate sisaldavatele taimedele, näeme tema röövikuid tegutsemas ka näiteks suurel mungalillel. Emasliblikas paigutab lehe alaküljele üksteise kõrvale 20–50 kollast muna. Ühe emase viljakus on kuni 750 muna. Rohelised musta peakapsliga röövikud (rahvasuus “kapsaussid”) kooruvad juuni teisel poolel.

Kuni kolmanda kasvujärguni püsib pesakond koos, siis roomavad nad taimele laiali. Hiljem muutub röövikute selg tumedamaks, keha katavad kollakasmustad tähnid ja hõredad karvakesed. Oma toidutaimest jätavad röövikud tihti järele vaid jämedad sooned.

Täiskasvanuks saab röövik ilmast sõltuvalt kahe nädala kuni ühe kuuga, selle ajaga läbib ta viis kasvujärku ning on kuni 5 sentimeetri pikkune.

Suur-kapsaliblikas annab Eestis tavaliselt kaks põlvkonda, sooja suve korral võib osaliselt esineda ka kolmas.

Suuremat kahju teevad teise kasvujärgu röövikud. Esimese põlvkonna röövikud nukkuvad toidutaimel, teise põlvkonna röövikud võtavad ette isegi 100 meetrini ulatuvaid nukkumis- ja talvituskoha otsingud.

Väike-kapsaliblikas

Väike-kapsaliblikas (P. rapae) on meil laialt levinud kapsakahjur. Tema valmikute välimus ja kahjustuspilt on üsna sarnane suur-kapsaliblika omaga.

Röövikud toituvad ristõielistel glükosinolaate sisaldavatel taimedel. Väike-kapsaliblikas talvitub nukuna varjulistes paikades.

Emasliblikatel on tiivad kollakamad kui isastel, nende eestiibadel on kaks musta täppi, isasliblikate eestiibadel üks täpp. Lendlust alustavad nad veidi varem kui suur-kapsaliblikad. Kollased poolikujulised munad paiknevad ühekaupa lehtede alaküljel, koorunud röövikud toituvad üksikult.

Üks emane muneb 300–400, isegi kuni 1000 muna. Noor vastne on kahvatukollane ja väikeste roheliste täppidega. Täiskasvanud sametroheline röövik on kuni 3 cm pikkune, tema seljal jookseb peenike kollane triip.

Nooremad röövikud närivad välimistesse kapsalehtedesse ebakorrapäraseid mulke, vanemad tungivad ka kapsapea sisse. Sametrohelisi röövikuid leiab tihti ka lillkapsa õievarte vahelt. Röövikud reostavad väljaheidetega kapsalehtede vahesid ja lillkapsa õisikuid, need määndab ruttu baktermädanik.

Eestis annab väike-kapsaliblikas tavaliselt kaks põlvkonda, soodsate tingimuste korral näeme lendamas ka kolmanda põlvkonna liblikaid. Teise põlvkonna röövikuid on rohkem ja nende tekitatud kahju seetõttu ka suurem.

Kapsakahjurite looduslikud vaenlased

  • Kõik kahjurite looduslikud vaenlased on põllupidaja abilised, sestap katsuge neid oma aeda juurde meelitada.

  • Kõik röövtoidulised lülijalgsed – lepatriinud, sirelased, lühitiiblased, kiilassilmad, pehmekoorlased, ämblikud, kõrvahargid, jooksiklased jt – söövad kahjurputukate mune, vastseid ja valmikuid. Kahjurputukatest toituvad ka siilid, konnad ja linnud.

  • Parasiitputukad munevad kahjurputukate kehasse ning ohver hukkub parasitoidi vastsete elutegevuse tagajärjel. Näiteks maakirbu vastsetel ja valmikutel parasiteerivad juuluklased, lehetäikireslane muneb aga munad lehetäi vastsetesse. Kapsakoi kõiki arengujärke kahjustavatest parasitoididest on tähtsaimad munakireslased. Ka kapsaöölasi parasiteerivad mitmed muna- ja vastseparasitoidid ning kapsaliblika-juuluka vastsed arenevad suur- ja väike-kapsaliblika röövikutes.

  • Mullas elavad entomopatogeensed nematoodid parasiteerivad kapsakärbse vakladel ja nukkudel.

  • Kasulikud entomopatogeensed mikroorganismid (pisieoselised, bakter-, seen- ja viirushaigused) põhjustavad soodsates tingimustes putukapopulatsioonides suuri haiguspuhanguid. Kahjurid hukkuvad või väheneb nende eluvõime, talvekindlus ja viljakus. Näiteks pisieoseline Nosema mesnili on suur- ja väike-kapsaliblika populatsioonides latentses vormis kogu aeg olemas.

Tõrju loodussõbralikult

  • Viljavaheldus on väga tähtis. Ärge kasvatage ristõielisi kultuure mitu aastat järjest samas kohas ega ka lähestikku.

  • Mullaharimisel hukkuvad paljud mullas nukkuvad ja talvituvad kahjurid. Taimejäänuste sissekünd hävitab kapsa jt kultuuride kahjurite mune, nukke ja valmikuid.

  • Tõrjuge kapsapõllul ja selle lähiümbruses ristõielisi umbrohtusid.

  • Katteloor ei lase kapsakärbsel ja liblikalistest kahjuritel kapsataimedele muneda.

  • Kapsataime juurekaela ümber pandud paberkettad takistavad lendluse ajal kärbeste munemist.

  • Külviridadele ja taimedele raputage maakirpude ja kapsakärbse tõrjeks puutuhka, kapsakärbse tõrjeks tubakatolmu.

  • Maakirpude ja kapsakärbse kahjustust vähendab peenarde multšimine purustatud toominga-, papli- ja koirohulehtedega.

  • Maakirpude eest kaitset vajavate taimede lähikonnas kasvatage püünis- ehk lõksutaimedena redist ja kressi.

  • Suur- ja väike-kapsaliblika, kapsaöölase ja kapsakoi kahjustust vähendab ka röövikute ärakorjamine.

  • Kasutage taimseid tõmmiseid (nt koirohi, raudrohi, soolikarohi, tomat, kesalill) kapsa-tuhktäi ja liblikate röövikute tõrjeks ja/või kahjurite eksitamiseks „vale lõhnafooni“ loomisega. 1 liitri vee kohta võtke 100 grammi peenestatud värskeid lehti või 30 g taimset kuivmaterjali. Valage see üle toasooja veega ning laske 24 tundi seista. Seejärel kurnake, kleepuvuse suurendamiseks võib lisada kaaliumseepi (roheline seep)
    5 g/l kohta.

  • Tõrjepritsimiseks sobib tööstuslikult toodetud botaaniline insektitsiid NeemAzal.

  • Kapsakärbse vaklade nõrga kahjustuse korral aitab muldamine kapsataimel lisajuuri tekitada ning taimel taastuda.