Kärnased kartulimugulad
Mul on mure kartulikasvatusega. Kord on mugulad kaetud mustade või pruunikate mügaratega. Teinekord on nad korbatanud ja ketendava koorega. Kevaditi tärkab osa mugulaid suure hilinemisega või esineb vaos palju tühimikke.
Mis on nende vigade põhjus? Kuidas saada normaalseid korralikke kartuleid?
Vastab VÄINO PALLUM
Kirjeldatud kahjustusi kartulil tekitavad mitmesugused kärntõved: kartuli-mustkärn, harilik kärn, kartuli-köbrukärn, kartuli-süvikkärn ja kartuli-hõbekärn.
Kartuli-mustkärnast tabandunud mugulatel on väikesed mustad mügarad, mis näivad mullaosakestena, kuid ei ole mahapestavad. Mügerikud (patogeeni sklerootsiumid) eralduvad kerge kraapimisega, ilma et koor nende all vigastatud saaks. Haigust tekitab põllu- ja aiamullas laialdaselt levinud seen Rhizoctonia solani. Ta parasiteerib ca 1500 taimeliigil. Mõnikord võib nakkus avalduda kartulimugulatel ka mustja võrgutaolise kattena.
Mustkärn ei kahjusta mugulaid otseselt, vaid rikub nende välimust. Küll teeb see patogeen palju kurja kartuli kasvuperioodil. Sklerootsiumidest arenev seeneniidistik tungib idanditesse ja nõrgestab neid sedavõrd, et tõusmed on peenikesed ja nõrgad. Jahedas niiskes mullas, kus kartul tärkab aeglaselt, võib patogeen mugulate idandid täielikult hävitada.
Tagajärg – kesine mugulasaak.
Mustkärnaseid mugulaid on saagis eriti palju jaheda ja niiske kevadega aastail ning just raskema lõimisega kasvumullal. Haigusetekitaja võib mullas säilida kuni seitse aastat.
Hariliku kärna korral on mugulatel kuivad, ketenduvad, korrapäratud kärnad. Enamasti on need tasapindsed, kuid võivad esineda ka madalate haavanditena, mugula pinnast kõrgemale kerkinud kühmukestena või mugulat katva lauskoorikuna. Pahategijaks on siin bakter Streptomyces scabies.
Mugulate nakkus saab alguse mullast. Peale kartuli võivad bakteri mulda jätta veel mitmed juurviljad ja umbrohud. Bakterite arengut soodustab kerge neutraalne või leeliseline (lubjarikas) pinnas. Bakter põhjustab koores ebanormaalse kasvu kärna kujul. Seejuures nakatuvad ainult noored, kuni 2cm läbimõõduga mugulad. Peamiseks nakatumist mõjutavaks teguriks on mulla niiskusesisaldus. Kui on liiga kuiv, haigestub kartul neutraalses või lubjarikkas mullas tugevalt. Küllaldase mullaniiskuse korral võib aga kärnase emamugula järglaskond olla peaaegu terve.
Harilikule kärnale vastuvõtlikumad on nõrgema koorega varajased sordid. Harilik kärn tekitab koorimiskadu, kuid soodustab mugulate säilitamisel ka riknemist.
Kartuli-köbrukärna ehk oosporoosi tekitab seen Polyscytalum pustulans. Mugulate pinnal on mustjaspruunid köbrukesed ja veidi sügavamale koorde ulatuvad laigukesed. Need ilmuvad mõni kuu pärast koristamist (jaanuaris-veebruaris). Kui hoiuruumis on suur õhuniiskus ja sooja üle 4°, on see patogeeni arenguks väga soodne.
Köbrukesed liituvad, moodustades suuremaid ja sügavamale koorde ulatuvaid krobedapinnalisi laike. Haigus põhjustab suurt koorimiskadu. Kui nakatunud mugulad maha panna, hävivad nende võrsetipud ja vaos ilmnevad tühikud.
Kartulimugulad haigestuvad oosporoosi peamiselt jahedal vihmasel suvel ja raskemal mullal. Nakkusallikaks on haiged seemnemugulad ja saastunud muld. Patogeen säilib mullas kuni neli aastat.
Kartuli-süvikkärna tunnuseks on 2–4mm läbimõõduga helepruunid koorealused kühmukesed, mis hiljem kuivavad ja tähekujuliselt lõhenevad. Mugulatele tekivad seetõttu haavandid, mille kuivas pruunikas purus on seene Spongospora subterranea püsieosed. Süvikkärnast tabandunud mugulad on vastuvõtlikud mitmesugustele mädanikele. Kartulite maitse on halvenenud ja neid ei saa tarvitada.
Mugulate nakatumist süvikkärna soodustavad liigniiske jahe pinnas, mulla raske lõimis ja happelisus (pH 4,5–5,4). Seepärast esineb seda haigust jaheda vihmase suve järel. Patogeen säilib püsieostena mullas ja sõnnikus 3–6 aastat.
Kartuli-hõbekärnale viitavad hallikasvalged või hõbehallid laigud mugulatel. Need ilmnevad enamasti mõnekuuse säilitamise järel ja on hästi nähtavad pestud mugulatel. Haiguse tagajärjel mugula koor kortsub ja muutub halliks. Mugulad kaotavad kõvasti kaalu ja muutuvad teistele haigustele vastuvõtlikuks. Hõbekärna arengut soosib hoiuruumi kõrge temperatuur ja niiske õhk.
Haigust tekitab seen Helminthosporium solani, mis nõrgestab kartuli idusid. Tõusmed jäävad nõrgaks ja põllul esineb sageli tühimikke. Haige emamugul nakatab tütarmugulaid. Need nakatuvad sagedamini kergemal liivasel pinnasel, eriti siis, kui mugulate moodustumisperioodil on mullatemperatuur kõrge. Haigusele on vastuvõtlikumad varajased sordid.
Tasub teada
Tõrjevõimalused
Vahetage kartuli kasvukohta iga 3–4 aasta järel, süvikkärna puhul laske põllul puhata vähemalt viis aastat.
Uuendage seemnekartulit ja kasutage ainult terveid sordiehtsaid mugulaid, mis saadud tuntud seemnekasvatajatelt. Vältige juhumüüjaid.
Halvemate kasvutingimuste korral eelistage kodumaiseid sorte: ’Piret’, ’Reet’, ’Maret’, ’Juku’, ’Ando’ ja ’Teele’.
Enne mahapanekut eelidandage mugulaid 3–4 nädala vältel.
Süvikkärna tunnustega mugulaid ärge pange üldse maha. Eelidandamisel kõrvaldage rohkete kärnade ja kärbunud idudega mugulad.
Lubjarikkale mullale andke happelisi väetisi, näiteks superfosfaati, et pidurdada hariliku kärna arengut. Liigselt happelisele mullale andke mõnd lubiväetist, et vältida süvikkärna.
Niiskel ja jahedal kevadel ajage vaod paar päeva varem valmis. Mugulad pange hästi soojenenud mulda ja katke esialgu kergelt poole mullaga.
Mugulate moodustumise (õitsemise) ajal kastke kartulit, kui muld on liiga kuiv. See aitab pidurdada harilikku kärna.
Valmistage hoiuruum korralikult ette: tuulutage, vähendage niiskusastet, desinfitseerige ja tagage ühtlane temperatuur (3–4°).
Kartul võtke üles kohe pärast mugulate valmimist. Kasutage selleks ilusat kuiva ilma, kuivatage ja sorteerige mugulad.
