Kartulivähk rikub põllu pikaks ajaks
Üht Valgamaa kartulikasvatajat tabas tänavu augusti algul väga ebameeldiv üllatus, kui ta oma väikesel maalapil üht kartulitaime üles tõmmates nägi varte otsas mugulate asemel hoopis hirmsaid känkrataolisi moodustisi. Kahtlustades, et asi pole normaalne, näitas ta leidu taimehaiguste spetsialistile. Too kinnitas, et tegu on kartulivähiga.
Kartulikasvataja käitus väga õigesti: kui on leitud ohtlik taimekahjustaja, tuleb kohe võtta ühendust Taimetoodangu Inspektsiooniga. Hiljem selgus, et sedasama haigust oli samal põllul leitud ka 23 aastat tagasi.
Kartulivähiga saastunud mullal on soovitatud pidada kartulikasvatusega vahet 20 aastat. Valgamaa põllulapil leitu aga näitab, et tegelikult säilib haigustekitaja seen maa sees kauem. Kahjuks ei ole teada, milline kartulisort seal kasvas, aga ilmselgelt oli see vähiõrn. Leitud koldes olid pealsed väga jõudsa kasvuga ega reetnud maa-alust probleemi.
Arvatakse, et kartulivähki tekitav patogeen arenes evolutsioonis koos kartuliga Lõuna-Ameerikas Andides, kust levis hiljem üle kogu maailma. Haigustekitaja toodi Euroopasse ilmselt pärast kartuli lehemädanikust põhjustatud näljahäda 19. sajandi keskpaigas seoses uute sortide aretamisega.
Kartulivähk on kardetuim kartulihaigus eelkõige siis, kui ei kasvatata vähikindlaid sorte. Rohkem esineb seda koduaedades, sest sealne sortiment on väga kirju. Palju kasvatatakse vanu ja tihti ka vähiõrnu sorte, seeme on sageli vana ning teadmata päritoluga.
Kartuliseeme jõuab koduaedadesse enamasti nii, et keegi annab ära oma ülejäägid, sorti üldjuhul ei teata. Peale mugulate saadakse sel moel aga kaasa ka võimalik nakkusalge.
Nüüd, kui piirid on lahti, tuuakse välismaaltki kontrollimata juhuslikku seemet ning pannakse see maha, aimamata, millised hädad võivad kaasneda. Samuti ei tea toojad, kas sort on vähikindel või mitte.
Ebameeldivad känkrad
Haigestunud kartulit on lihtne ära tunda, sest kartulivähi tekitaja elutegevus häirib mugulate normaalset arengut. Haigus muutub hästi märgatavaks kartulivõtmise ajal, kui mugulad ja stoolonid on muutunud osaliselt või üleni köbrulise pinnaga känkrateks.
Vähikänkrad on värvuselt kollakasvalged või pruunid. Vähikasved tekivad algul mugulasilmade kohal väikeste mügaratena. Väljakasvusid ei esine kunagi juurtel, kuid neid võib olla vartel.
Püsieosed eriti eluvõimelised
Haigustekitaja Synchytrium endobioticum nakatab peale kartuli veel teisigi taimi maavitsaliste perekonnast. Sügisel, kui vähikasved hakkavad mädanema, pääsevad seene püsieosed haigestunud kartuli kudedest mulda ja talvituvad seal. Eri andmetel säilivad püsieosed mullas eluvõimelisena 10–40 aastat.
Kevadel nakatavad püsieostest tekkinud rändeosed stooloneid ja mugulaid. Taimede sees nakatunud rakkude keskel arenevad õhukese kestaga eospesad, millest vabanenud rändeosed nakatavad uuesti mugulaid.
Kartulivähi arengut soodustab mulla suur niiskus. Vett on vaja tali- ja suvieoste idanemiseks ning rändeoste levikuks.
Haiguse arenguks sobivad jahedad suved, kui sooja on 15–18°, ja talved, mil temperatuur on vähemalt 160 päeval alla 5°. Sademeid peaks aastas tulema vähemalt 70 cm. Püsieos vajab idanema hakkamiseks 70-päevast puhkeperioodi. Nakatamiseks sobivaim temperatuurivahemik on 12–24°.
Haigus kandub edasi mullaste maa-harimisriistadega, mullas vihmavee ja saastunud seemnekartuliga. Püsieosed on nii visad, et säilitavad eluvõime isegi loomade seedetrakti läbimisel. Seega on nakkusallikas ka saastunud sõnnik.
Kasutage vaid kontrollitud seemet
Ebameeldivuste vältimiseks on kõige lihtsam kartulivähki oma majapidamisse mitte tuua. Kartuliseemne uuendamisel ostke alati sertifitseeritud seemet, sest see on haigusvaba ja laboratoorselt kontrollitud.
Varem oli Eestis lubatud kasvatada vaid vähikindlaid kartulisorte, mistõttu haigust oli lihtne ennetada. Praegu ei ole kartulisortide registreerimisel enam sordilehte ega vähikindluse nõuet. Kuna Eestis võib kasvatada ka Euroopa Liidu sordilehes olevaid sorte, kus vähikindluse osas piiranguid ei ole, siis ei saa ka Eesti sellist piirangut kehtestada.
On teada, et nakatuvad isegi vähikindlad sordid, kuid sümptomite areng on tugevalt pidurdunud ja känkrad jäävad imeväikeseks. Võib toimuda seegi, et patogeeni zoospoorid hävinevad taimekoes toimuva hüpersensitiivsus-reaktsiooni tõttu.
Kasvatage vähikindlaid sorte!
Kartulivähil on mitu erinevat patotüüpi, st haigustekitaja rassi, mis erinevad haiguse tekitamise võime poolest. Mitme patotüübi esinemine võib vähendada peremeestaime resistentsusvõimet. Siit soovitus: kasvatage eelkõige vähikindlaid kartulisorte!
Kahjuks pole teada ühtegi keemilist preparaati, mis mõjub haigustekitajale, kuid ei kahjusta mulda ega taime. See tähendab, et praegu meil veel keemilisi taimekaitsevahendeid kartulivähi vastaseks võitluseks ei ole.
Lootust annab biopreparaat, mille puhul saastunud mulda lisatud purustatud vähikestad pärsivad haiguse levikut.
Kartulivähk on talunike, aiapidajate jt kartulikasvatajate jaoks tõsine nuhtlus, mille avastamisele, veel parem ennetamisele tuleb kõikjal tähelepanu pöörata.
