Jah, juuretäid on tõesti olemas. Neid on pealegi kahesuguseid. Ilutaimi kahjustavad enamasti puudertäilaste sugukonda kuuluvad juure-puudertäid. Märksa harvemini kahjustavad juuri juuretäilaste (Anoecidae) sugukonda kuuluvad n-ö tavalised juuretäid, kes sarnanevad hästi tuntud lehetäidega.

Juure-puudertäid ja juuretäid elavad mullas taimejuurtel kolooniatena ning imevad juurtest mahla.

Juure-puudertäid on 2–3 mm pikkused piklikovaalse kehaga putukad. Keha on neil kaetud valkja puudritaolise eritisega, mistõttu täid sarnanevad vatitombukestega. Jalad on hästi arenenud, aga silmi pole. Toa- ja kasvuhoonetaimi kahjustavad peamiselt järgmised liigid: Rhizoecus falcifer, R. Cacticans ja R. dianthi.

Need liigid on polüfaagid, kes toituvad paljudel taimedel. Eriti eelistavad nad kaktust, varjukannikest, pelargooni, nelki, petuuniat ja krüsanteemi. Kuid samamoodi on neid paharette leitud avamaakultuuridelt – gladioolilt, maasikalt, jasmiinilt ja akaatsialt.

Juurtest toitainete imemise tagajärjel taime kasv kängub ja lehed närbuvad pikkamööda. Kaktus kaotab normaalse rohelise läike, koor muutub hallikaks. Lõpuks kaktus pehmeneb, kortsub ja närbub täielikult.

Kui kahjurid on lillepotis ohtralt paljunenud, võtab muld sinaka tooni. Juure-puudertäide kahjustus on suurem kuiva mulla korral. Tugeval kastmisel siirduvad paharetid alumistesse mullakihtidesse. Ka rändavad nad kergesti naabertaimedele ning seejuures võivad kanda edasi viirus- ja bakterhaigusi.

Kahjurid paljunevad partenogeneetiliselt, s.t viljastamata emased täid sünnitavad elusaid vastseid.

Tavalistest juuretäidest levinumad on Pemphigus’e ja Dysaphes’e perekonna liigid. Nende keha ei ole ümbritsetud vatitaolise ainega, vaid kaetud läikiva valkjassinise kirmega. Juuretäid eelistavad toituda lehtsalati, endiivia, aedoa ja priimula juurtel. Üldiselt tegutsevad nad sagedamini avamaakultuuride juurtel. Mõned liigid, näiteks Pemphigus bursarius, vahetavad kasvuperioodil peremeestaime.

Juurekahjurite tõrjeks kastke ilutaimi süsteemse (taimesisese) toimega insektitsiidiga – Actara 25 WGga (0,1–0,2 g/1 l) või Confidor 70 WGga (0,3 g/1 l). Enne tõrjele asumist kastke taimi puhta veega, et nad oleks kikkis. Veelgi tõhusamalt mõjub kahjustatud taime mullapalli leotamine tõrjevahendi lahuses.

Salatit ja teisi toiduks kasvatatavaid taimi kastke korduvalt Neem-Azal-T/S-iga (50–60 ml/10 l).

Taimede vastupanuvõimet suurendab ennetavalt korduv kastmine kõrvenõgesekääritisega. Toataimed istutage kahjuri avastamisel uude mulda. Seejuures desinfitseerige enne nii lillepott kui juured.

Taime hooldades vältige mulla liigset kuivamist.


Tasub teada

Viinapuude must surm

Viinapuude üks ohtlikumaid vaenlasi on viinapuu-juuretäi Phylloxera vastarix, mida on nimetatud isegi viinapuude mustaks surmaks. Kahjur hakkas levima aastal 1865 ning sajandi lõpuks oli hävitanud kolmveerandi kogu Prantsusmaa viinapuudest. Pärast kahjuri laastamistööd poogiti vanadele tüvedele uued, teistest piirkondadest toodud oksad, mis muutis tuntavalt veinide kvaliteeti võrreldes varasemaga. Paljudes piirkondades lahendati probleem nii, et istutati Ameerikast pärit Phylloxera’le resistentseid viinapuid, millele sai edukalt pookida eri marjasorte.