Paljud troopilised taimed kipuvad oma vartele, tüvedele ja okstele lisajuuri kasvatama. Selline komme on välja kujunenud selleks, et konkurentsitihedas vihmametsas paremini hakkama saada. Enamasti on lisajuurte ülesanne pakkuda taimele rohkem kinnitumisvõimalusi või otsida uut toiduallikat. Vahel peavad õhujuured mõlema ülesandega hakkama saama.

Monstera, nagu ka ta troopilised liaanidest sugulased filodendronid, sõrgköied, nõelköied ja muud, on oma loomult ronitaim. Nad kasutavad oma lisajuuri selleks, et puid mööda valgusele lähemale ronida. Juured kleepuvad puutüvedele, juurduvad koorepragudesse ja kui õnnestub lõpuks maani jõuda, juurduvad mullas. Sel juhul muutuvad lisajuured kinnihoidjast toitjaks ning saadavad liaanile mullast üles puuvõrasse toitaineid ja vett.

Tubastes tingimustes kasvav monstera ei kasuta oma õhujuuri enamasti kinnitumiseks. Need kasvavad mööda maad ja otsivad üsna lootusetult mõnd põrandapragu, kuhu juurduda. Kõige lihtsam ja ka taimesõbralikum võimalus lille “korrastada” on juured kokku koguda ja potti mulla peale kerida. Seal nad juurduvad ja hakkavad taime toitainetega varustama.

Põhimõtteliselt võib monstera juured ka ära lõigata. Seda sobiks ehk võrrelda inimese kurgumandlite või pimesoole opereerimisega. Loomulikult pole protseduur taimele meeldiv, kuid midagi halba sellest ka ei sünni. Taim saab ilma õhujuurteta samuti hakkama. Tasub ainult meeles pidada, et nii see ei jää. Monstera kasvatab peagi uued juured ja siis peate protseduuri kordama.

Sellest, mida orhidee juurtega teha ja mis see aasta kartulimardikatega juhtus, loe värskest Maakodust või DIGIAJAKIRJAST.