Meil Laulasmaa kandis on suvekodude viljapuuaedades palju kirsse, enamasti on need omajuursed hapukirsid. Viimastel aastatel on nende lehestikku tekkinud juba juulikuus palju kollaseid lehti ning haigus on mõnegi puu hingusele viinud.

Nii juhtus ka meie kirsipuuga, kuid õnneks ilmus müüri alt tema kännujuurtest meie päikselisele terrassile, mida katab klaaskatus, väike võsuke.

Tänaseks on ta kaitsva katuse all käsivarre jämeduseks kauniks lehtlapuuks sirgunud. Kevadel toob müüritagune külaline terrassile õitemere, sügise poole kaunid punamarja kobarad.

Laseme sellel ilul enda pea kohal rippuda terve augusti.

Septembris, kui kirsid tumepunaseks tõmbuvad ning magusamaks lähevad, korjame okstelt paar kilo marju ning paneme need koos suhkruga 3-liitrisse purki. Valame peale liitrikese hundijalavett, sulgeme purgi tugeva kaanega ning jätame toasooja ruumi laagerduma.

Aeg-ajalt loksutame purki ning jääme ootama, mil segust hüva rüübe saab. Enamasti võib hakata Kirsimusu mekkima jõulude ja uue aasta ajal.

Tänavu läks terrassikirsiga küll kehvemini – juba kevadel ilmusid lehtedele liimjad mustad lehetäid ning hakkasid terve armeega puukest hävitama.

Tuli rohelise seebi ja putukamürgiga röövikute elu kibedaks teha. Suures osas see tõrje ka õnnestus, kuigi marjad jäid väiksemaks ning värske Kirsimusu seekord tegemata.

Neile, kel aga kirsipuud on marjadest lookas, võiks seda hüva keelekastet küll soojalt soovitada.

PS! Marjade, suhkru ja kangema kraami vahekorrad jäägu Kirsimusu meistri enda otsustada.