Jõulukuu meenutas väga kümnekonna aasta taguseid aegu, mil talved Eestis olidki pehmekesed. Mil talvised rohelised muruplatsid olid pigem reegel kui erand. Vähemalt Lääne-Eestis. Selline aeg hellitas ära. Hea oli pimedal aastaajal rohelust vaadates meeli laadida. Seekordne jõulukuu jääbki meelde oma rohelusega.

Me maja tagune liivasussipealne on kui kõige ehtsam Jaapani samblaaed. Paks, kohev samblapolster jätab varju kõik muud rohelusetoonid, ta justkui hõõguks oma haljuses. Madala vihma tibutava taeva all näib õhkki sellest natukese rohekaks saavat. Eks need pidevad vihmahood ja laustibamised kippusid vahel küll ajudele hakkama, kuid ma lohutasin end meenutustega 2010. aasta detsembrist. Kui kõik praegune vihm oleks lumena tulnud nagu toona - jube.

Peale paar päeva kestnud tollist lumekihikest sai jõulupühadel maa jälle roheliseks. Lausa veider oli teise jõulupüha pluss kuus kraadi ja terve päev selget taevast madala päikesevalgusega. Kõik loorberid-mürdid-õlipuud ja kes kõik haljendasid endistviisi suviselt pottidega mööda kiviaedu laiali. Ning kesalill ei mõtlegi õitsemist lõpetada.

Kui juba detsembri algul olid mullast välja trüginud võrkiiriste ja tulpide otsad, siis nüüd võib leida ka kollase krookuse lehetutsakaid ja märtsikellukeste algmeid. Raagremmelgal valendab pungast piiluvaid "tibusid". Metsaaia mullakõdus leidub võsaülaste valgeid õiepungi. Muide, kaks võsaülast õitsesid väga kevadiselt juba novembris. Siiski on see kurioosum.

Ent muidu pole kõikjal tärkavates kevadlilledes midagi väga erilist. Pigem see peabki nii olema. Võtta või näiteks kanakooled - kõik kohad on saanud täis nende värskeid läikrohelisi lehti. Nood jäävad ootama tõelist kevadet mõne kuu pärast. Siis kanakooled õitsevad, misjärel taime maapealne osa suveks kuivab. Et taas jõulukuul oma uute lehtedega eelseisvast kevadajast märku anda.

Mida eelseisev talv toob, seda ei oska keegi täpselt ette näha. Loodetavasti tuleb ta üsna mahe, igatahes mitte nii ahistav kui mullune.