• Spargel on mitmeaastane taim ja sellepärast tuleb kasvukohta hoolega valida. Kasvukoht peab olema soe ja tuulevaikne ning kasvualuses ei tohi olla mitmeaastaseid umbrohtusid. Spargel tunneb end kõige paremini huumuserikkas liivapinnases, mille pH-tase on vähemalt 6,5, see tähendab, et muld peab olema hästi lubjatud.
  • Kui kasvukoha muld sisaldab vähe niiskust ja on toitainetevaene, jääb taime kasv väheldaseks ja varred peeneks. Aspar on võrdlemisi külmakindel (talub kuni -30º C) ja talvitub hästi ilma erilise talvekatteta. Piisab täiesti, kui lume kogunemiseks jätta sügisel taimele umbes 20cm varretüükad. Seevastu on külmaõrnad kevadeti tärkavad noored võrsed ja neid tuleks öökülmade eest näiteks kattelooriga kaitsta.
  • Sparglivõrseid kannab meile tuntud taluaiataim aspar (Asparagus officinalis), seega on istiku saamiseks mõistlik ka tuttavate aedades ringi vaadata. Kui naabri või vanaemaga on kaubale saadud ja luba puhma jagamiseks olemas, tehakse seda järgnevalt:
  • Parim aeg puhma jagamiseks on kevadel, kohe kui taim on kasvu alustanud. Puhmas tuleb maast välja kaevata ja terava noaga tükkideks lõigata, nii et iga tüki külge jääks vähemalt 2–3 võrset. Tükid tuleb panna suurde auku, augu põhja aga taimele alustuseks rammusat toitu: labidatäis kõdusõnnikut, 1 spl täis superfosfaati, 1 tl kaaliumi. “Kõik segatakse hoolega, kastetakse sooja, päikese käes olnud veega ja pärast vee sisseimemist istutatakse taimekesed vahekaugusega vähemalt 50–60 cm,” annab nõu sparglikasvatusest põgusalt kirjutanud Leopold Meensalu.
Asparagusetaim tuleb kindlasti tuttav ette