Vanasti olevat kibuvitsa kasutatud orjade peksmiseks, et okastega vitsade tekitatud valu suurem oleks. Kibuvits istutati kodu kaitseks õuele. Kibuvitsa peeti nii tugevaks maagiliseks taimeks, et see pidavat isegi välgu eemale hoidma. Legendide kohaselt on kibuvits sümboliseerinud ilu, elujõudu ja visadust, samas ka kibedat armastust ja suuri kannatusi.

Kibuvits (Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluv põõsas. Looduslikult levivaid kibuvitsasid on umbes 100 liiki, Eestis kasvab neist 11. Ta on armastatud roosi esivanem. Kibuvitsad on 0,5–2 m kõrgused puitunud vartega põõsad, mis on kaetud ogadega, tehes nende eest hoolitsemise veidi keeruliseks. Lehed on paaritusulgjad, erineva rohelise värvitooni, kuju ja karvasusega. Õied asuvad varte tippudes. Kibuvits hakkab enamasti õitsema juunis. See, mida meie nimetame kibuvitsa marjaks, on lihakas tõrsik, mille sees asuvad pähklikesed, rahvapäraselt kibuvitsa seemned.

Kuidas kibuvitsa kasvatada?

Kibuvitsa on lihtsam kasvatada kui roose. Võrreldes roosidega on kibuvitsad külmakindlamad ega vaja talveks katmist. Mulla suhtes on nad vähenõudlikud. Küll aga armastavad nad päikest ja eelistavad seega lagedamaid kasvukohti. Nad ei vaja igal kevadel tagasilõikamist, küll aga tuleks ära lõigata oksad, mis on üle viie aasta vanused. Lõikamine on üsna tülikas tegevus, kuna varred on ogalised. Kasutada tuleb pakse kindaid ja olla ettevaatlik, et vältida enda vigastamist. Mõningad kibuvitsad võivad ajada väga palju juurevõsusid, mis vajavad samuti pidevat eemaldamist, et põõsas kogu aeda enda alla ei võtaks.

Kibuvitsa suurim väärtus on tema vili, rahvakeeli kibuvitsamari, mida on palju kasutatud eri tõbede ravimiseks. Viljad korjatakse augustist kuni oktoobrini, enne kui nad on saavutanud täisküpsuse. Marjad korjake enne öökülmasid, sest külmudes kaotavad marjad oma raviomadused. Koristamiskõlblik kibuvitsamari on oranži värvi. Kõige levinum on kibuvitsa viljade kuivatamine, samas saab neid kasutada ka moosides, siirupites, kompottides ja tõmmistes.

Kuivatamisel jälgige, et temperatuur ei oleks liiga kõrge, viljad peavad säilitama oma punase värvuse. Kuivatamise protsess peaks olema kiire, seda tuleks teha õhurikkas kuivas ja soojas kohas, olenevalt viljade niiskusesisladusest temperatuuril 50–70 kraadi.