Kirsside märkimisväärselt suur lihasesuhkru ehk heksoolinosiidi sisaldus parandab südamelihaste ja aju toitumist, neerude ainevahetust ning seemnerakkude teket ja arengut. Inosiidi pikaajaline puudus toidus ja organismis kutsub esile kiilaspäisust, juuste hallinemist ja halva kolesterooli kuhjumist.

Kirsside suur kaaliumisisaldus tagab kesknärvisüsteemi normaalse ainevahetuse, seega on need heaks ravimiks paljude närvisüsteemi haiguste korral.

Kirsid korrastavad seedetegevust, soodustavad liigsete soolade, kusihappe ja vee eraldumist organismist. Gaasivalusid aitavat vähenda veega lahjendatud kirsimahl.

Kirsid koos piimaga aitavad hästi liigesepõletiku vastu. Podagra korral aga soovitatakse valutavatele kohtadele asetada kirsi viljaliha mähised. Selleks tuleb kirssidest kivid välja võtta ja ülejäänud mass hõõruda hästi peeneks.

Värsked purustatud kirsilehed sulevad verejooksu haavadest ja nendest valmistatud tropp lõpetab ka ninaverejooksu. Tumedama tee kangusega kuivatatud kirsilehtedest valmistatud tee on ka tõhus sisemiste verejooksude peataja, eriti menstruatsiooni korral. Ka kirsi viljavarsi ei maksa ära visata. Need tuleks õhukese kihina varjualuses kohas tuule käes kuivatada ning kasutada ravim- või niisama tee valmistamiseks.

Vastunäidustatud on kirsid ja nende mahl mao ülihappesuse, ägeda soolepõletiku ja kõhulahtisuse korral.

Allikas: "Kirss aias ja köögis", Heljo Jänes, Toivo Niiberg, Maalehe Raamat