Kirssidega tuleb tervis
Tihti jääb mulje, nagu oleks tervislik toitumine paari viimase aastakümne leiutis. See on sulaselge vale. Inimesed oskasid oma tervise eest hoolitseda küll, kuid aegadel, mil muretseti, kuidas üldse midagi lauale saada, ei pööratud sellele nii palju tähelepanu.
Seekord on tarkusesõnad võetud 1911. aastal juba kordustrükina ilmunud J. G. Spuhl-Rotalia raamatust “Kodumaa marjad”. See on “auhinnaga kroonitud kirjatöö” ja “kõigeparemate ainete ja oma praktikaliste katsete järele kirja pandud”. (Jaan Spuhl [1859–1916] oli Läänemaal ja Vormsil tegutsenud kooliõpetaja ning Eesti üks esimesi pomolooge. – Toim.)
Kirsimarjade arstiline tähtsus ja tarwitamine
“Kirsimarjad on wäga mõnusad, kosutawad ja terwist edendawad, kui neid parajal mõõdul kas toorelt, keedetult ehk sissetehtult süüakse. Nendes olew hapnik on jahestaw, karastaw ning kosutaw, nende lõhn ja suhkruline maik meelitaw. Ka toidetawatest ollustest pole puudu. Ülemad ja tähtsamad ollused, mida kirsimarjadest leitakse, on järgmised: õunahapnik, õunahapu – lubi, pekin, gummi, munawalge, suhkur ja üks taime-liimi sarnane ollus. Pääle seda on marjades weel parkhaput ja marjakiwides pisut sinihaput. Sagedast ja rohkest marjade söömisest saab kusi alkaliliseks ja kohiseb ning keeb hapnikkudest, mispärast siis ka arstid juba wanasti selle mõtte pääle tuliwad, gihti-haigeid inimesi kirsimarjade söötmisega arstima hakata. Niihästi wanema- kui ka uuema-aja arstid soowitawad kirsimarjadega arstimist järgmistes wigastustes: altkeha-haigustes, puudulikkus seedimises, mao-haigustes, põrna haigustes, hüpohondria, hüsteeria, krampide, kollatõbe, tiisikuse, gihti, podagra, nahawistrikkude, neerupõletiku, werewooluste ja wereoksendamise wastu.
Haigeid lastakse igapäew korralikult kirsimarju süüa, kusjuures mitte nii suurt ettewaatust ega kauema aegset ettewalmistamist tarwis pole, kui nagu näit. piima ja mineraalwee arstimise juures. Kirsimarjadega arstimiseks on juba küllalt, kui keegi 4–6 nädalat järjestikku igapäew korralikult kaunis rohkesti marju sööb ja selle juures wõimalikult lihtsat elukorda peab. Kui palju marju igapäew peab ära sööma, seda pole mitte nii kareldi ega karwapealt waja ettekirjutada, nagu teiste rohtude juures, siisgi arwatakse parajaks, kui haige 4 korda päewas, igakord ½–1 nael (u 200–400 g – toim) kirssisid ära sööb. Lubawad marjade saamine ja haige seedimine neid korraga rohkem ärasüüa, siis tehtagu seda, aga ärgu mindagu sealjuures ka mitte liiale, sest “omne nimium wertitur in witulum”, ütleb ladinlaste wanasõna ja see tähendab: “iga üleliigtus on terwisele kahjulik”.
Ka kõigeparemad asjad mõjuwad kahjulikult, kui nende pruukimises liialdakse.
Altkeha-haiged ja seesugused haiged, kellede haigused seedimise organite laisast tegewusest tulewad, söögu kirsimarju ainult niikaua ja niipalju, et keha tühjendus (rooja wäljaheitus) 1–2 korda päewas lahkesti ja kergesti sünnib. Hüpohondria-haiged wõiwad aga marjade söömist niikaugele edasi pikendada, et kehatühjendus 2 korda päewas tuleb; sedasama wõib ka wastalistes ja wisaloomulistes nahahaigustes, paisetes, südame-, maksa- ja põrnahaigustes teha. Niikaua aga marjade söömist edasi pikendada, kuni pehminud wäljaheituste asemele wesised pasandused tulewad, ei ole iialgi lubatud.
Kirsi-arstimise ajal peab kõige seesuguste toitude söömisest ärahoidma, mis marjade tegewusele wastu mõjuwad ja kõhtu koormawad. Et marja-kiwisid alla ei tohi neelata, on iseenesest mõista; need wõiwad sooltepõletikku sünnitada. Ka peab wärske, raskelt seediwa leiwa ning seesuguste küpsiste söömise eest hoidma, milledele rohkesti pärmi on hulka pandud. Ka wäga raswaste ehk raswaga walmistatud toitude söömise eest peab selajal hoiduma. Wärske noore weise liha, pehmelt keedetud kanamunad, saiad ja noored keeduwiljad on kõigesündsamad pruukida. Joogiks wõetagu enamiste puhast wett, siiski wõiwad need, kes klaasi marjaweini ehk tassi kohwiga wäga harjunud on, ka neid ilma kartuseta edasi pruukida.
Lubab nimetatud haigusi põdejate seisukord ennast kirsi-arstimise ajal kõigist kehalistest ja waimlistest tegewustest ja ameti talitustest wabastada, siis oleks soowida, et nad ilusatesse maakohtadesse läheksiwad, mis looduse iluga nende waimu pääle lõbustawalt mõjuks. Hoolas ja korralik kehaliigutus peab arstimisega käsi käes käima, siiski ei tohi see nii suureks minna, et ta keha kangestab ehk ära wäsitab. Soojad kuiwad ilmad on igapäistel jalutuskäikudel kõige mõnusamad; niiske ja wilu ilmadega peab keha, iseäranis kõhtu külmetamise eest hoidma. On arstimise-kursus kirsi-marjadega läbi tehtud, siis wõib jälle endiste toitude ja eluwiisi juurde tagasi pöörduda, siiski mitte warem, kui kindlaste teatakse ja tuntakse, et kõik olek õigel korral on ning selleks ka jäeb.”
Uued ajad, samad kirsid
Tänapäeval kirsse ravimtaimede hulka ei arvata. Õnneks ei peeta kirsse tervisele ka ohtlikuks, kuigi võib kuulda lugusid, kuidas terve pulmarahvas kividega tehtud kirsiveinist sinihappemürgituse sai ja suri.
Kirsside ja meditsiini praegust suhet täpsustasin Ain Raali “Maailma ravimtaimede entsüklopeediast”. Kirsside keemiline koostis: viljades on sahhariide (kuni 17,5%; sisaldavad fruktoosi, glükoosi, inosiiti), pektiin-aineid (kuni 1,1%), orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhape), tanniine, vitamiine (C [vähesel määral]), karoteene, B-rühm, PP, foolhape) ja mineraalaineid ( suhteliselt palju vaske, kaaliumi, rauda, magneesiumi). Seemnetes on rasvõli (25–35%), amügdaliini, eeterlikku õli.
Üsna sarnane on kirsside kasutamise soovitus: “Viljadel on söögiisu parandav ja seedimist soodustav ning mikroobidevastane toime, neid kasutatakse kehvveresuse ja palaviku puhul, üldtugevdava vahendina ja kerge lahtistina. Soodustavad liigsete soolade, kusihappe ja vee eemaldamist, mistõttu neid tarvitatakse liigese- ja luuvalu ning tursete korral. Kirsimahl aitab vähendada gaasivalusid.”
Kuid tiisikuse ja kollatõve vastu on tänapäeval õnneks leitud efektiivsemaid vahendeid kui kirsid.
Täpselt sama on ravi toetav tegevus. Endiselt soovitavad arstid “hoolast ja korralikku kehaliigutust” ning “maakohti, mis looduse iluga waimu pääle lõbustawalt mõjuks”. Neid soovitusi veidi laiendades näib aiatöö ravi toetavaks tegevuseks otsekui loodud olevat. Toimub see ju värskes õhus, ja kui piisavalt aega võtta, ei pruugi korraga ka nii palju rabelda, et aiatöö “keha kangestab ehk ära väsitab”. Vähemalt hüpohondria, hüsteeria ja nahavistrikud võiksid mõõduka aiatöö tulemusena veidi taanduda.
Kui isevärki keel kõrvale jätta, on toitumissoovitused haiguse puhukski väga nüüdisaegsed.
Haigestudes ei tohi muidugi ainult kirsimarjadele ja kehaliigutusele loota; igaks juhuks käige ka arsti juures ära. On aiandusega, kuidas on, aga meditsiin on viimase sajandiga kõvasti edasi arenenud.
