Kloostrimetsa eksoodid 1.
Kalju-türnpuu (Rhamnus saxatilis).
Esmakordselt nägin seda meetriseks sirguvat põõsast looduses Aadria meres Cresi saarel. Kasvas ta keset oliivivälju ühel metsistunud paekivisel terrassil. Nõnda seostuski kalju-türnpuu mu jaoks eheda lõunamaaga. Siiski ulatub ta levila kuni Kesk-Euroopani välja. Mullu sügisel trehvasin lubjakaljudel kõverduvaid-lamavaid kalju-türnpuid areaali põhjapiiril, Slovakkia Väike-Karpaatides.
See rässakas helekoorne põõsake sobib hästi kasvama kusagile kiviktaimlasse, veel parem paemüüri serva. Kloostrimetsa kalju-türnpuud on juba üle kümne aasta vanad ja näiteks tänavu võis silmata ka vilju.
Alpi aprikoosipuu (Prunus brigantina).
Võibolla pole ta lehestik nii nägus kui harilikul aprikoosipuul, viljadki on väiksemad, ehkki väidetavalt siiski täiesti söödavad. Tähelepanuväärne on see liik seetõttu, et ta on Euroopa looduse endeem, levides vaid Prantsusmaa ja Itaalia piirialal Cotti ning ranniku-Alpides kuivadel nõlvadel. Tegu olla 7. tsooni taimega, mistõttu meetri ringis põõsad Kloostrimetsas on seega isegi hea saavutus. Siiski võib loota, et kaitstumas kasvukohas ja mõne pehmema talve järel suudaks alpi aprikoosipuu meil kõrgemakski sirguda.
Läänetseltis (Celtis occidentalis).
Lõuna-Euroopas looduslikult kasvav harilik tseltis (Celtis australis) on üpris omapärane puu. Tema koor püsib siledalt helehall vanematelgi puudel, tuletades meelde pööki. Lehed on pisut nõgese moodi. Väikesed mustad šokolaadilõhnalised mahlased viljad on lindude lemmikud, ent kõlbavat suhu pista inimeselgi. Kõike seda arvesse võttes on üsna üllatav, et tseltised kuuluvad jalakaliste sugukonda.
Kahjuks on harilik tseltis meil kasvatamiseks lootusetult külmaõrn ega suuda vähemalt viimastel aastatel üle lumepiiri püsida. Õrn olevat ta isegi Briti saartel. Heaks talvitumiseks nõuab harilik tseltis pikki kuumi vahemerelisi suvesid.
Õnneks leidub tseltiste seas üks meil usutavasti täiesti külmakindel liik: läänetseltis. Pärineb ta Põhja-Ameerika idaosast. Kasvutingimuste suhtes on ta toredalt leplik, saades hakkama näiteks lubjarikkal mullal, kuid ka liigniiskes pinnases. Mullu sügisel võlusid mind Bratislava tänavad, kus veel oktoobri lõpupoolegi haljendasid tihedavõralised läänetseltised. Nende koor polnud küll nii helehall-sile nagu Vahemeremaade harilikul tseltisel, ent osalise kestendamise ja korbatanud laikude tõttu vahest omapärasemgi. Kaasa toodud tseltiseseemned idanesid mul kodus Hiiumaal hästi, eks näis, kuis talvele vastu panevad.
Läänetseltised kasvavad aga ka Kloostrimetsas. Olin paar aastat tagasi neid seal jalakaliste osakonnas otsinud, ent mitte leidnud. Imelik, säärase sileda-kestendava-korbalise tüvega puu ei saa ju lihtsalt niisama kahe silma vahele jääda?
Nüüd saime teejuhiks dendroloog Anu Kauri, kes osutas kahele puule: palun väga, läänetseltised! Jah, rikkalik "nõgeslik" lehestik oli tõepoolest tseltisele omane. Kuid koor oli juba noorelt karuselt lõhenenud-rõmeline, ei ühtegi siledat laiku. Kummaline, millest säärane erinevus Tallinna ja Bratislava läänetseltiste vahel? Ka hiljem netist pilte vaadates ei saanud ma suurt targemaks. Kõrvuti oli nii kestendav-silekoorseid kui sügavalt rõmelisi tüvepilte. Kas on tegu eri alamliikidega? Segadust võib lisada tõik, et USA idaosas levib veel teinegi tseltiseliik - Celtis laevigata.
Kuid hüva, ega see mõistatamine kuhugi edasi viinud. Enne järgmiste puueksootide juurde siirdumist lasime silmal puhata õitsval sibullillede välul. Et oktoobri keskpaik, siis lillatasid seal sügislillede (Colchicum) laigud, sinetas sügiskrookusi, eesotsas Crocus speciosus'ega. Pilkupüüdvaimaks osutusid aga lopsakad valkjad hiidhüatsindid (Galtonia candicans). Ehkki pärinedes Lõuna-Aafrikast, elab see liik meil vähemalt rannikulähedastel aladel väljas talved üle nagu kaeralill ja tõrvikliilia. Tuleb vaid igaks juhuks peenar korralikult näiteks männiokastega multšida ja talvel vajadusel lisalund peale kuhjata.
TAPIO VARES
