Kui istutate aeda õuna- ja pirnipuu
Eesti koduaedades on ikka olnud viljapuid ja marjapõõsaid. Eriti innukalt istutati neid esimesel iseseisvusajal. 1939. a loendati kokku ligi 3,5 miljonit viljapuud (sh õunapuid 2 284 5009). Marjapõõsaid oli 3,8 miljonit. Nii palju viljapuid ja marjapõõsaid ei ole meil enam kunagi olnud. Vaarikaid ja maasikaid kasvatati sel ajal vähe.
Taasiseseisvunud Eestis on palju puid ja põõsaid välja juuritud. Poest on kõike saada ja pingeline töö jätab vähe aega aiale. Paljud on korraldanud aia ümber iluaiaks ja viljapuid sinna ei jätnud. Viimasel ajal on hakatud aga taas viljapuid istutama.
Suurim vaenlane on karm talv
Perioodilise kõikumise tõttu vahelduvad halvad ajad parematega, mil võime saada ohtralt saaki. Sõjaeelsed aastad olid soodsad: õunu veeti väljagi ning katsetati ka töödeldud marjade eksportimist. 1939. aastal kasvatati ühe elaniku kohta 54 kg puuvilju ja marju!
Siis tuli katastroofiline talv 1939/1940: 17. jaanuari –43,5° Jõgeval on siiani Eesti ametlik külmarekord. Sel ajal lumepinna kraade ametlikult ei mõõdetud, kuid hiljem (1978/1979) selgus, et seal võis olla kuni –50°. 1940. a pakane hävitas 69% õuna-, 87% pirni-, 86% ploomi- ja 81 % kirsipuudest.
Karmid talved kordusid seejärel tihtilugu. Kuid 1970ndad tõid muutuse. Aastatel 1976 ja 1978 saadi nii hea saak, millist meil pole kunagi olnud. Tõsi, kohe (1978/1979) järgnes ränk talv, mil hävis jälle palju puid.
Siis tulid soojad ajad: 1972–1976 ja 1988–1993 talvedel lund peaaegu polnudki. Mitme eelnenud sajandi kohta ei ole teada niivõrd pikka soojade talvedega perioodi kui oli 1988–1993. Sinna jäävad head saagiaastad 1989 ja 1993.
Selle aastatuhande ilmastikku iseloomustavad erakordselt soojad suved (2002, 2010, 2011, 2013). Eelmine suvi vältas Jõgeval Laine Kepparti andmeil 98 päeva: see tähendab, et nii kaua oli päevi, mil sooja püsivalt üle 15°. Suvi oli keskmisest 37 päeva pikem.
Samas olid talved väga paksu lumega ja paljudes kohtades oli alla –30° pakast. Mitme talve esimesel poolel olid kauakestvad sulad, taimedes alanud silmaga nähtamatud kasvuprotsessid tegid koed talveõrnaks. Hilisemad alla –30° külmad hävitasid eriti palju luuviljaliste õiepungi.
Kohakliima: aia asukoht
Kui aed asub mere lähedal, hoiab jäätumata veepinnalt eralduv soojus kahjustuste eest.
Oru madalamasse ossa valgub külm õhk, kuna see on raskem. Näiteks 30.–31. detsembril 1978 mõõdeti Haanja kõrgustiku keskosa kõrgemates kohtades külma 33,5–35°, Võrumaa orulammidel aga samal ajal –44 kuni –46° (mitteametlikud andmed). Madalamad kohad, kust külm õhk ära valguda ei saa, on eriti ohus. Ka metsaga igast küljest piiratud krundil on pakane tugevam kui avamaastikul.
Linnakliima on pehmem kui lagedal. Andres Tarand on mõõtnud Tallinnas mõnel ööl kuni 10kraadise erinevuse. Aga linnaski on lohke (Võrus, Põlvas jm), kus pakane on tugev.
Soodsaim on saarte lääneranniku kliima. Seal saab kasvatada kõige õrnemaid kultuure ja sorte. Suurte saarte keskosas on aga olnud vägagi suuri talvekahjustusi (nt 1978/1979).
Aia asukoht võib olla otsustava tähtsusega. Kui ümbruskonnas esineb ühtelugu suuri talvekahjustusi, tuleb loobuda ploomi- ja maguskirsipuudest, kuna väga talvekindlaid sorte neil pole.
Soovitussortiment aitab
Parim abiline lisaks heale asjatundjale on puuviljade ja marjakultuuride soovitussortiment, mille on koostanud Eesti Aiandusliidu moodustatud puuviljanduskomisjon. Meie parimate asjatundjate poolt kokku pandud nimekirja täiendatakse korrapäraselt (lisatakse uusi ja jäetakse välja halvemaid). Niisugused komisjonid on nõu andnud juba üle saja aasta. Varem oli see tuntud pomoloogiakomisjoni nime all.
Alati on istutatud ka neid sorte, mida nimestikus ei ole. Sellest pole midagi halba, katsetamine toob avastamisrõõmu. Õnnestumised ja luhtumised on õpetlikud kõigile. Katsetaja riskib, ja võib ka võita.
Paljud armastavad vanu sorte, mille komisjon on nimestikust välja arvanud. Puukoolid paljundavad neid ikkagi – on ju täiesti loomulik, et tahetakse istutada oma meelissorte, eriti seoses lapsepõlvemälestustega. Näiteks küsitakse viimasel ajal sageli ‘Liivi sibulõuna’ istikuid.
Soovituste järgimise peamine mõte on istutada õige sort õigesse paika. Talveõrna sorti pole mõtet panna väga karmide talvedega kohta. Ärge võtke haigusõrna sorti, kui pole tahtmist jännata tõrjega.
Soovitatud õunasorte
Suvisortide hulgas on nii vanu (‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Krügeri tuviõun’) kui ka uusi (‘Kasper’, ‘Krasnoje rannjeje’, ‘Pirja’). Kõigiti häid suvesorte on sellegipoolest vähe. Väga hea maitse ja küllalt pika tarbimisaja poolest on uutest sageli kiidetud Asta Kase aretatud ‘Kasperit’. Magusatest on tuntuim ‘Martsipan’.
Sügissortide valik on suur. Siin on väga maitsvad ‘Kaja’, ‘Koit’, ‘Krista’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’ ja magus ‘Tiina’. Kuid peaaegu kõik nimetatud on karmima kliimaga kohas talveõrnad. Ka hiljuti meile jõudnud Leedu sort ‘Auksis’ pole piisavalt hea talvekindlusega.
Tõeliselt talvekindlad on ‘Antonovka’ ja ‘Sügisjoonik’, mida võib istutada sinna, kus tugevad pakased on sagedased.
Eestlaste lemmiksort on ‘Liivi kuldrenett’, kuigi temagi tüvi pole päris vastupidav. Sellest aastast on soovitussortimendis Pollis aretatud ‘Liivika’, mis on eelmisest isegi maitsvam: tema maitseheadus säilib palju kauem ja heas hoidlas püsivad õunad talve keskpaigani.
Talisortidest on tunnustuse võitnud Valgevenest pärit ‘Alesja’ ja ‘Antei’ ning Pollis aretatud ‘Katre’. Vene sordid ‘Sinap Orlovski’ ja ‘Veteran’ leiavad samuti poolehoidu. Ka Eesti oma sorte ‘Talvenauding’ ja ‘Tellissaare’ on juba kaua kasvatatud. Esimese suurimaks veaks on õunakoore varajane pruunistumine (juba enne aasta lõppu), mistõttu teda ei saa säilitada talisordina.
Hea säilivusega taliõuntest tuntakse puudust nii meil kui naabermaades.
Külmemas paigas kasvatamiseks saab puukoolidest osta talvekindlamate sortide võraokstele poogitud puid. Kuna tüvi kahjustub kõige sagedamini, õnnestub niimoodi võrast saaki saada ka õrnematelt, aga väga maitsvatelt sortidelt. Samamoodi kasvatatakse ka perepuid, kus okstele on poogitud eri sordid − pere igale liikmele oma sort.
Valik pirne
Eesti kliimas kasvavad põhiliselt lühikese säilimisajaga sordid. Kaua säilivatest on õnnestunud edukalt viljelda Valgevene sorti ‘Belorusskaja pozdnjaja’, heades hoiutingimustes säilib ta talve keskpaigani. Lätis, kus see sort on samuti kiiresti levinud, väidetakse, et säilib koguni kevadeni.
Siiani on meil levinuim Pollis aretatud ‘Pepi’. Ta on mõnevõrra talvekindlam kui teised, hakkab vara vilja kandma, on saagikas ja hea maitsega. Eriline on ‘Pepi’ selle poolest, et viljub ka üksikpuuna: kuna pirnid moodustuvad viljastumata (partenokarpia), ei vaja ta kõrvale õietolmuandjat.
Partenokarpne vili on seemneteta ja palju piklikum. Kui läheduses kasvab mõni teine pirnisort, võib osa vilju olla viljastunud (seemnetega) ja hariliku kujuga.
‘Pepi’ puu kasvab kõrgeks ja vibalikuks. Kui latv varakult lühemaks saagida, saab ilusa ümariku võra. Viljad koristage enne pehmenemist, siis seisavad nad jahedas mõne nädala. Puu otsas küpsenud pirn ei ole nii maitsev kui toas valminu. ‘Pepi’ puuduseks peetakse liiga rohket viljakandmist, mispuhul palju pirne jääb väikeseks. Seda väldib viljade harvendamine.
Hiljuti soovitusnimestikku võetud ‘Moskovskaja’ ja Läti sort ‘Suvenirs’ mitmekesistavad meie sortimenti.
Soojemasse kohta soovitan istutada väga maitsva Eesti sordi ‘Kurvitsa lemmik’, mis on hilisem (oktoobris tarbitav) pirn ja mille riknemine ei alga märkamatult vilja seest, vaid pinnalt.
