Eks omal ajal tekitasid võõristust ka meile tundmatud kultuurid must aroonia ja harilik astelpaju. Nüüdseks on see unustatud ja nende marjade kasutamine ammu omaseks saanud. Praeguseks ajaks on ahtalehine mustikas ja poolkõrge mustikas (ahtalehise ja kännasmustika ristand) kujunenud paljude hobiaednike lemmikmarjaks. Kusjuures ühtviisi peetakse lugu nii koduaias kasvatatud kui metsast korjatud mustikatest. Tean perenaisi, kes hoidistavad mõlemaid.

Mustikad marjadena on hea vahend seedeelundite tegevuse korrastamiseks. Rahvameditsiinis on need tuntud väikelapse kõhurohuna. Vähese rasvasisalduse ja väikese energeetilise väärtuse tõttu sobivad mustikad hästi dieettoiduks. Samuti pidurdavad nad inimorganismi vananemisprotsesse.

Kui silmad on mingil viisil kahjustatud, siis marjadega seda häda välja ei ravi. Küll on abi mustikalehtedest tehtud teest, mis parandab suhkruhaige ainevahetust. Veresuhkrut alandav toime vähendab või aitab tõrjuda diabeediga kaasnevaid tõsiseid vaevusi, sealhulgas hoiab silmanägemist.

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadur Marge Starast kinnitab, et üldiselt ei ole hariliku mustika ja kultuurmustika biokeemilises koostises väga suuri erinevusi.

Mustikaid hinnatakse nendes sisalduvate antotsüanidiinide pärast, mis annavad marjadele värvuse ja on sealjuures tugevad antioksüdandid. Meie harilikus mustikas on neid aineid rohkem, kuna nad paiknevad nii viljalihas kui viljakestas. Seepärast määrivad marjad korjamisel sõrmi ja söömisel suud. Kultuurmustika pigmentained paiknevad vaid marja viljakestas, sisu on hele. Hariliku mustika marjades on rohkem tsüanidiini ja delfinidiini, kultuurmustikates aga malvidiini, mis annavad marjadele eri värvivarjundeid.

Mustikate teine hea omadus on mineraalide rohkus, mis tõstab marjade väärtust. Neis on nii kaaliumi, rauda, fosforit kui ka magneesiumi ning isegi vaske, tsinki, joodi ja kroomi. Vitamiinidest leidub peamiselt C-, PP- ja B-grupi vitamiine ning karotenoide. Küll on kultuurmustikates rohkem suhkruid ja vähem happeid, mistõttu on nende maitse hariliku mustika omast magusam.

Marjateadlase Taimi Paali sõnul saab kultuurmustikast väga hea paksema konsistentsiga moosi ja võrratult maitsva mahla, kui on palju marju käes. Sügavkülmutatult ei vaja nad suhkrut ning pärast ülessulamist maitsevad nagu põõsalt nopitud värsked marjad.