Harilikult mõeldakse murusse tungiva mailase all niitjat mailast. Seda taime on nimetatud ka muru surmaks, millest on äärmiselt raske lahti saada. Ta püsib murus aastaid ja n-ö sööb muru ära.

Niitjas mailane (Veronica filiformis) kuulub invasiivsete liikide jaotuse järgi püsivalt metsistunud kultuurtaimede hulka. Need on iseseisvalt paljunevad taimed, kuid üksnes tugeva inimmõjuga kasvukohtadel ega levi looduslikesse kooslustesse. On musta raamatu 4. kategooria liik – s.t kodunenud tulnukas, kes on (pool)looduslikele kooslustele väheohtlik. Naturaliseerunud leiukohti Eestis ei ole teada.

Ohtlik on ta aga haljasalade, eelkõige muruumbrohuna. Eesti võõrliikide andmebaasi järgi on niitja mailase kodupiirkond Kaukaasia ja esmasisenemine Eestisse toimus 1807. aastal, kui ta toodi Tartu Botaanikaaeda.