Kuidas parandada metssigade tekitatud murukahjustusi?
Sellega, et metssead mõnes kohas kartuli enne põllumeest üles võtavad, on rahvas juba harjunud. Läinud sügisel kurtsid mitmed aiapidajad, et köögiviljamaa asemel olid sead üles kaevanud hoopis muruplatsi. Kõige veidram on aga see, et loomade tegutsemises ei paistnud mingitki loogikat. Mõnes kohas pöörati pahupidi perfektne muruvaip ja jäeti samas kõrval puutumata mahavarisenud õunad, teisal eelistati aga hoopis muruplatsi kehva ja ülemäära niisket ääreala.
Kuid muruplatsidel madistavad metssead polegi eriline uudis. Metssigadega oli näiteks 2002. aastal kimpus isegi Niitvälja golfiväljak ning sama mure vaevas paar aastat tagasi ka aktsiaseltsi Saaremaa Golf.
Sigade rüüste ohvriks on langenud ka aiakujundaja Helle Väärsi koduaed Sagadi lähistel. “Sead olid mul ikka peaaegu kogu muru üles tuhninud,” meenutab Helle Väärsi. “Õnneks lõppes neil kas jaks või huvi just enne kiviktaimlasse jõudmist, nii et see jäi puutumata.”
Labida ja toore jõuga püüdis ta päästa, mis päästa annab. Helle Väärsi: “Silusin murusse tuhnitud augud ja kraavid enam-vähem tasaseks, harutasin hunnikusse kuhjatud ja ribadeks lõhutud murukamara lahti ning ladusin nii hästi või halvasti kui õnnestus, lõhutud kohtadele tagasi.”
Kas selline muru taastamine just kõige õigem lahendus oli, Helle ei tea, kuid kuigi töö võttis palju aega ja vaeva, sai see lõpuks tehtud ja muru taastus kenasti. Miks sead aga muruplatsi pahupidi pöörasid, on Hellele siiani mõistatus. Ta peab kurja juureks võililli, mille lihakad juurikad võisid metssigu aeda meelitada.
Mis edasi?
Ka Eesti mainekaima muruspetsi Marianna Saare muru pole sigade käest pääsenud.
“Ühel aastal tuhnisid nad mul tublisti üle poole hektari muru üles,” meenutab Marianna Saar. “Koht, kus nad müttasid, oli veidi liigniiske. See paik nägi tõeliselt kohutav ja mudane välja.”
Ka Marianna Saar ajas muru taastades mulla uuesti kokku, tihendas selle ning laotas laialilõhkumata jäänud suuremad kamaratükid. Loomulikult sai seda teha vaid paiguti, kõikjale kamaratükke ei jätkunud. Ülemäära pudiks tehtud mättad läksid tagurpidi pööratult lihtsalt aukude täiteks. Lõpuks külvas ta tühjaks jäänud mullale uue muruseemne.
Niisugune muru lappimine ongi ilmselt kõige lihtsam ja odavam võimalus, sest kui hästi läheb, saate osa vanast segamini pööratud kamarast uuesti tagasi istutada. Jälgige, et tagasi sobitatud kamaratükid jääksid olemasoleva murupinnaga samale kõrgusele ning vajutage need korralikult kinni. Paikadesse, kuhu kamaratükke napib, tuleb aga muru lisaks külvata.
Marianna Saar palub murulappijatele südamele panna, et lappimine toimib vaid siis, kui kahjustusele on piisavalt varakult jaole saadud. Kui murumättad on juba nädalaid, juured püsti tuule ja päikese käes, kuivanud, on suurem osa taimi hukkunud ja nende tagasi istutamisest pole kuigi palju kasu.
Külv ja istutus
Kui muru lappida ei anna, tuleb kasutada siirdmuru või uuesti külvata.
Külv on odavam, kuid aeganõudvam lahendus. Enne külvamist tuleb aluspind tasandada ja tihendada. Mulda juurde tuua pole Marianna Saare kogemuste põhjal enamasti tarvis. “Ega sead mulda ära ei söö,” naerab ta. “Nad pööravad selle lihtsalt sügavalt pahupidi ja puistavad laiali.”
Külvatava murusegu valikul tuleks Marianna Saare sõnul lähtuda eelkõige olemasolevast taimikust, siis jäävad uuesti külvatud kohad kõige vähem välja paistma. See kehtib ka juhul, kui olete oma muru säilinud mätastega lappinud.
Marianna Saar: “On väga hea, kui murus on karjamaa raiheina. See on jõuline ja kiire kasvuga taim, seda kasutades kaovad kahjustused kõige kiiremini silmist. Samas, kui teie muru koosneb vaid aasnurmikast või punasest aruheinast või nende segust, pole karjamaa raiheina või sellega muru-seemne segu hea kasutada. Raihein on nii iseloomuliku lehestikuga, et lapitud kohad jäävad hiljem ikkagi näha.”
Kui muru kasvama läheb, võiks uuesti külvatud lappidelt ja nende ümbrusest esialgu mõnevõrra kõrgemalt niita. See muudab taimed kiiremini tugevaks ning siis ei saa ka umbrohud vastkülvatud laikudel hästi kanda kinnitada.
Siirdmuruga lappida tasuks Marianna Saare arvates vaid esindusplatse, kus peab pidevalt ideaalilähedane muru olema. Enne vaiba laialilaotamist tuleb pind tasandada ning kergelt tihendada. Midagi spetsiaalset uue kamara alla juurde tuua pole tarvis, kuid jälgima peab seda, et ettevalmistatud pind jääks olemasolevast murukamarast u 3 cm madalamale. Vastasel korral jääb uuendatud muruosa vanast tublisti kõrgemaks.
Notsud lihajahil
Mida metssead siis muruplatsilt otsivad? Vastust teab bioloogiadoktor Harri Valdmann Tartu Ülikooli zooloogia õppetoolist.
“Nad otsivad vihmausse,” ütleb Valdmann. “Metssiga on kõigetoiduline loom ning kui on võimalus, sööb ta meeleldi liha. Eriti tõenäoline on vihmausside otsimine suve lõpul ja sügisel. Kuigi oleme leidnud metssigade tegutsemiskohtadest ka maipõrnikate ning nende tõukude jäänuseid, on põhiliseks eesmärgiks siiski vihmaussid.”
Murus on vihmausse rohkem kui metsamullas ning ka rohukamara ülestuhnimine on hulga lihtsam kui kärsaga metsas puujuurikate vahel manööverdamine.
Võimalust, et ehk otsisid loomad murust võilille- või mõne muu taime lihakaid juurikaid, Harri Valdmann hästi ei usu. “Võilillede puhul eelistavad nad pigem lehti, neid söövad sead suure isuga. Juurikaid süüakse küll ka, kui need just ette juhtuvad, kuid sellise taimse toidu pärast nad tavaliselt murukamarat üles kaevama ei hakka. Vihmausside, see tähendab liha pärast aga küll.”
Missugune peletusvahend sead aiast eemal hoiaks? Vastuseks Valdmann muigab ja arvab, et ühtki tõeliselt tõhusat seahirmutajat polegi. Sead harjuvat igasuguste kolistite ja lõhnadega kiiresti ning täielikku kaitset pakkuvat vaid kivimüür.
Harri Valdmann soovitab ka elektrikarjust. “Siga on tundlik, ettevaatlik ning õppimisvõimeline. Kord juba säraka saanud loom niipea naljalt enam põllule ei tiku. On olnud isegi juhuseid, et metssead, kes on end mõnest elektrikarjuse august või karjuse alt viljapõllule manööverdanud, pole tagasiteed leidnud ja on siis terveks ööks põllule jäänud, sest karjus oli neile ületamatu tõke. Kahjud, tõsi küll, on sellistel juhtudel eriti suured olnud.”
Ning kui häda suur, tuleb appi kutsuda kohalik jahiselts. Kui konkreetsel põllul või aias on karjast mõni loom maha lastud, ei pidavat metssead sinna päris mitme nädala jooksul tagasi pöörduma.
