Kuivata üks õis, nii liigud oma esimese herbaariumi poole
Käsiraamatut on kindlasti tarvis innukatel taimehuvilistel, aga miks mitte ka koolilastel, kelles on ärganud huvi taimi tundma õppida. Sellest teosest on näiteks hea meelde jätta kas või seda, miks kirjutatakse taimeliikide teaduslikke nimetusi just nii, nagu neid kirjutatakse, ja miks on tähtis üles märkida see, kust ja millal on taim kogutud ja kes seda tegi.
Õigesti vormistatud herbaarleht on ju “dokument, mis on seda inforikkam ja väärtuslikum, mida paremini on taimed kogutud ja kuivatatud, mida täpsemalt on kirjas leiukoht või mida põhjalikumalt on kirjeldatud taime kasvukohta, kaaslasliike või mullastikku”.
Maitseprooviks toon raamatu peatükist “Kooliherbaariumi kogumine ja valmistamine” natuke soovitusi taimede kogumise kohta. Sellest see kõik ju algab.
Tehke märkmeid
Taimi koguma minnes võtke kaasa märkmepaber ja pastakas, et saaksite taimedele kohe kirjutada esialgsed etiketid. Samuti olgu ühes tugeva teraga taskunuga okste ja mätaste lõikamiseks ning kühvel taime välja kaevamiseks, lisaks mitmes mõõdus kilekotte, milles taimed koju tuua. Väga hea oleks kasutada ka nutiseadet või GPSi, et määrata taime kasvukoha koordinaadid. Algajale taimeuurijale on suureks abiks, kui ta võtab kogumisretkele kaasa ka taimemääraja.
Kogutav taim võiks olla võimalikult terviklik, nii maa-aluste kui ka -pealsete osadega. Kuigi seda soovitust on raske täita, peaks taimel olema korraga lehed ja juured ning kindlasti nii õied kui ka viljad. Lihtsam on alustada ehk korv-, rist- või huulõieliste kogumisest, sest neil on sageli näha korraga õisi ja vilju. Muidu peaks sama liiki taimest tervikliku ettekujutuse saamiseks neid samast kohast koguma eri aegadel.
Üheaastaste taimede kogumine on lihtne: need tulevad mullast tõmmates lihtsasti välja. Vajaduse korral saate taime juure, risoomi või mugula kätte kühvli või tugeva noaga. Taime ümbert lõigatakse mätas umbes 5 cm raadiuses noaga lahti, taim võetakse koos mättaga ettevaatlikult välja, mätas poolitatakse ning maa-alused osad puhastatakse vähehaaval mullast. Muld pannakse kaeveauku tagasi.
Puudelt ja põõsastelt lõigake mõni tüüpilisem oks koos lehtede, õite või viljadega. Võrsetipp võtke paari aasta kasvu ulatuses, et oleks näha ka mullust oksa.
Koguge terveid taimi
Taimed ei tohiks olla taimehaigustest kahjustatud või kahjuritest puretud, kui just kahjustused pole temaatilise herbaariumi kogumise eesmärk.
Ühest ja samast liigist või taksonist tuleb võtta rohkem kui üks eksemplar: hiljem määrates võib selguda, et tunnust soovitakse määrata mitmel isendil.
Herbaariumi ei tohiks suuremat kasvu taimedest valida väiksemaid, herbaallehele paremini mahtuvaid isendeid. Õigem on suurematel taimedel leida keskmiste mõõtmetega isend, mis hiljem paigutatakse vajaduse korral mitmele herbaallehele. Väiksemat kasvu taimede korral võiks võtta eri suurusega näidiseid – kõige väiksemaid, keskmisi ja suurimaid isendeid.
Kaitsealad ja kaitsealused taimed jätke parem rahule: kaitsealadelt üldjuhul taimi koguda ei või ja kaitsealuste taimede ebaseadusliku kogumise keelab ära looduskaitseseadus.
Märkige taime leiukoht
Määrake taime leiukoha koordinaadid kas nutiseadme või GPSi abil.
Kogumiskohal koostatavale ajutisele etiketile pange kirja kasvukoha koordinaadid, leiukoha sõnaline kirjeldus, nii et teine inimene oskaks selle järgi kohale minna, kasvukoha iseloomustus (nt niit, põld, aiamaa, peenral umbrohuna jne), taime esinemissagedus (üksikult, hulgi, mätastena vms), kuupäev ning koguja ees- ja perekonnanimi. Selliste andmetega etikett pange kilekotti kogutud taimede juurde.
Ühest kohast kogutud taimed võib panna ühte kilekotti, kui pole karta, et õied või seemned pudenema hakkavad ja segi lähevad. Järgmise koha jaoks võtke aga kindlasti uus kott ja kirjutage ka uus etikett.
Taimi tasub koguma minna keskpäeval, kui kaste on kuivanud ja päike paistab.
Allikas: Toomas Kukk “Herbaariumi käsiraamat”
