Kümme aastat kestnud eksperiment: heinamaa, päikesepaiste... ja suhkur
Tartu Ülikooli taimeökoloogid tõmbasid joone alla kümme aastat kestnud eksperimendile, mille käigus nad külvasid heinamaale ka suhkrut. Sealjuures polnud neil plaanis suhkrumägesid kasvatada, vahendab Novaator.ee.
Siin on õpetlik iva kõigile neile, kes iga suve algul vannuvad, et muru kipub liiga kiiresti kasvama ja seda tuleb liiga tihti niita.
Liialt väetist – vähem liike
Eutrofeerumine on protsess, mille puhul taimedel on liiga palju toitaineid. Enamasti kasutatakse seda sõna veekogude puhul, mis taimedest umbe kasvavad, kuid sama nähtus toimib ka kuival maal. Liigselt kasvurammu saavad taimed nii õhusaastena levivast lämmastikust, põllumaade väetamisest kui inimeste tegevuse tagajärjel, kui loodusse näiteks prahti maha jätta.
Kui taimedel on toitu liiga palju, siis peaks see olema ju hea. Tegelikkus on vastupidine. Liigirikkus hoopis väheneb.
“Meid huvitas, miks see väheneb ning kuidas seda vähenemist saaks takistada,” ütles Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor Martin Zobel.
Üks taimeökoloogias tunnustatud teooria väidab, et väetatud keskkonnas on otsustav võitlus valguse pärast – kes suudavad kõrgemale kasvada ja valguse kätte pääseda, need jäävad ellu. Ülejäänud tõrjutakse välja.
Zobeli sõnul oli neil soov kontrollida teist teooriat – kui tingimused kiiresti muutuvad, siis on vaja kiiresti uusi liike, mis uutes tingimustes hakkama saaksid. Neid pole aga nii kiiresti kusagilt võtta. Erinevalt lindudest või putukatest taimed iseseisvalt liikuda ei suuda.
“Paraku meil ei õnnestunud seda viimast teooriat kinnitada, kuigi alati oleks väga tore midagi senikehtivat ümber lükata,” ütles Zobel.
Suhkur ja väetis
Põlvamaal Ahja jõe ääres, mitte kaugel “Viimse reliikvia” võttepaikadest ühel heinamaal oli erineva suurusega katselappe, millest osadele külvati väetist. Oodatult võtsid taimed seal tumerohelise tooni ning hakkasid lopsakamalt kasvama, eriti orashein, aga ka teised kõrrelised. Väetatud lappidel liigiline mitmekesisus sealjuures vähenes.
Teine osa katselappe olid sellised, kus püüti saavutada väetamisega vastupidist tulemust – taimekasvu pidurdada.
Selleks võeti appi suhkur. Suhkur on tegelikult süsinik ning mulla süsinikuga rikastamine annab toitu mullas elunevatele mikroobidele. Need omakorda suudavad selle tulemusel enda kätte haarata mullas leiduva lämmastiku, mis muidu aitaks taimedel kasvada. Osa lämmastikust muundavad mikroobid gaasiliseks ja see lendub õhku.
Suhkurdatud katselappidel jäi taimekasv isegi kuni kolm korda kiduramaks.
Taimeökoloogia vanemteadur Jaan Liira sõnul oli suhkur vajalik selleks, et muuta katses taimekoosluse produktiivsust mõlemas suunas – suurendada väetisega ja vähendada suhkruga.
Taimekasvu vähendamine võib huvitada ka muruomanikke, kes ei taha liiga tihedasti niita ning kellele on meeltmööda õiterikas muru. Suhkru asemel võib muruomanik oma aeda külvata peenikest lehtpuusaepuru, peenestatud põhku või kulu, kõik annavad sama tulemuse - muld muutub süsinikurikkamaks ning taimede kasv aeglustub.
Saepuruga on Rootsis katsetatud maanteede ääres taimekoosluste liigirikkamaks muutmist ja purustatud heinajääkidega on mitmel pool püütud taastada liigirikkaid poollooduslikke rohumaid.
“Ma kuulasin raadiost ühe aiandusnõuandja intervjuud, kus ta luges üles suure hulga kemikaale, mida peab muru puhul peab ilmtingimata kasutama. Kõik ainult selleks, et saaks samblast lahti ja tekiks ühtlane kõrrelistest koosnev muru, mida tuleb ülisageli niita,” ütles Zobel.
Tema sõnul võiks selle asemel muru üldse mitte väetada, niita võimalikult harva ja vajadusel lapiti, et õitsvate taimede seemnetel oleks aega valmida ning rohukasvu aeglustamiseks puistata murusse mingit peenestatud süsinikurikast orgaanilist materjali. Abi oleks isegi saepurust, aga viimast tuleks külvata koos lubjaga, vältimaks mulla hapestumist.
“Aastate jooksul annab see tulemuseks ilusa lillemuru, mille hooldamine on märksa odavam,” ütles ta.
Kümne aasta eksperimendi puhul hakkasid esimesed märgid liigirikkuse suurenemisest suhkurdatud lappidel ilmnema siiski alles üheksandal aastal.
“See näitab, et elurikkuse taastootmine on hästi aeglane ja vaevanõudev protsess,” märkis Zobel. “Lääne-Euroopas, kus looduslik keskkond on praktiliselt kadunud, tähendab see, et loodust tuleb aidata taastuda, taimedele lisaks on tarvis õigeid mikroobe ja seeni. Hävitada on olnud lihtsam kui taastada.”
Eestis on selle eksperimendi tulemusi võimalik kasutada loo- ja aruheinamaade taastamisel.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Vegetation Science.
