Kumppula dendropargis
Tõsi, park on lahti vaid maist septembrini ja pilet maksab 4 eurot. Ometi tasub see raha täitsa välja käimist. Park on jõudnud kohati kasvada juba õige varjukaks ja seal kasvab igasugu huvitavaid liike. Lisaks lummab vesi kivise tiigi, suliseva oja ning joakaskaadi näol, suurepärast aktsenti lisavad looduslikud kaljud.
Ala on üles ehitatud geograafilisel põhimõttel. Saab ära käia Jaapanis, Kaug-Idas, Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas, on esindatud Euroopa, Soome ja tarbetaimede osakond. Siinkohal on muidugi täiesti lootusetu hakata üles lugema kõike Kumppulas kasvavat, piirdun siikohal vaid enim meelde jäänutega.
Esmalt sattusime kohe Ameerikasse. Idaosas sirutusid rinnuni siidaskleepiad. See kaunis ja õitseajal mesilasi täis hästi lõhnav “kautšukilill” võiks meie aedades palju laialdasemalt levinud olla. Omapärane on pehmeogaliste vartega suvehaljas liaan Smilax hispida. Smiilaksi perekonna esindajad on enamasti puitunud liaanid, näiteks vahemeremailt pärit külmaõrn Smilax aspera.
Silm tabas taamal hiigelelupuid. Osad neist on märtsipäikeses üsna hullusti kõrvetada saanud. Sama lugu mis mul kodus Hiiumaal: aastaid hästi kasvanud, ent nüüd… Ameerika pöögid (Fagus grandifolia) on 5 m kõrgused. Nende piklikud soonilised sakilise servaga lehed meenutavad pigem valgepöögi lehti. Soomes edeneb see liik hästi, meil on aga kahjuks lausa tundmatu.
Lopsaklehine ümaraviljaline hikkoripuu (Carya ovata). Suureviljalised tammed. Kahe jala kõrgune Diospyros virginiana – see kakiploomipu kahjuks üle lumepinna ei talvitu. Pikliku lehega ameerika sarapuud. 5 m h puukestena Cornus alternifoliad. Kollase kase tugev lopsakas lehestik on kaskede seas tase omaette, asendab täitsa isegi ameerika pööki! Nyssa sylvatica on sirgunud paarimeetriseks.
Märkamatult libisesime Euroopasse. Harilik efedra oli juba viljunud. Itaaliast pärit Acer opalus on olnud 2 m h, nüüd rinnuni tagasi külmunud. Ta lehestik meenutab mägivahtra oma. Üle pea vohavad kauni teleekia lillepuhmad, oranžid õied tugevasti lõhnamas ja täis mesilaste suminat. Siis veel 4-5 m h kreeka pähklipuud, 4 m h põldvaher, mahaleb-kirsipuu, 6 m h pöögid ja hõbepärnad, 2 m h Mespilus germanica ehk astelpihlakas, üle 2 m h laukapuud. Näed sa, Soomeski on võimalik luua ehe lõunaeuroopalik põõsatihnik!
Merikapsast ja lood-angervart nähes läksid mõtted Lääne-Eestile. Seninägematuks osutus aga Sambucus ebulus. Sel rohtsel leedril on troopiliselt lopsakad sulgjad lehed, päritoluks märgitakse Euraasia ja Põhja-Aafrika.
Pontose rodo on vaid kahe jala kõrgune, talvitub maadjalt lume all, on aga ometi tänavu õitsenud.
Jõudsime Aasiasse. Tee kaardus ümber kivilise tiigi. Salix urbanica salus sulises juga. Ühtäkki paljastusid murust valkjad siledad kaljud paari veelombiga. Eemalt justkui paekivi. Kaljulapi taga kerkisid valged mooruspuud, punerdavad, veel hapud viljad küljes. Kaljurada juhtis Iris enseta siniseõielisse tihnikusse, rodode manu.
Sahhalini korgipuude all laiutas heas kasvuhoos ligi 2 m h kuriili saasabambus. Too on siin paremini talvitunud kui Kaisaniemi botaanikaaias kasvuhoone lõunaseina täispäikeses. 1993 istutati Kumppulasse paari ruutmeetrine lapike, nüüd vohab bambus suurel alal. Vastas, teispool jalgrada kõrgus üle pea võimas hiigellill Senecia cannabifolius. Hästi kasvab kalopaanaksipuu. 2 m h jaapani valgepöökidel on ilusad pikad lehed, kahjuks külmub see liik tagasi. 13 aasta eest istutatud Stewartia pseudocamelliad on 2,5 m kõrged ja õitsevad. Ikka väga omalaadne tegelane on see heitlehine teepõõsa ja kameeliate sugulane!
Amuuri korgipuude salu. 2 m h Schlippenbachi rodod. Pärnvahtrate hõbedase-rohelise triibulise koorega tüved on talvel päikese poolt küljest kahjustusi saanud. See muidu külmakindel liik kasvab kõige paremini üsna varjatud kasvukohas. 4 m h jaapani glediitsiate salu, tüvedel astlakolmikud. Kasvab külmumata, seega perspektiivsemgi kui ameerika glediitsia!
Toreda koosluse lõid amuuri toomingate läiktumepunased tüved ja neil rippuvad mandžuuria tobiväädivarred.
Palju kohtab erinevaid kase- ja lepaliike. Nojah, ikkagi põhjamaine Soome. Jõudsin just tähendada, et enamus kaseliike on ikka suht sarnased, kui nagu tellimuse peale silmasin üht sootuks erilist. Kalju taustal narmendasid väga iselaadselt karuselt dauuria kase tüved. Toht liperdas sigri-migriselt mitmekordse kihina. Väga dekoratiivne liik! Huvitavad olid ka 3 jala kõrgused põõsasjad Gröönimaalt pärit kased Betula pumila ja Betula glanduloa. Nende väikesed lehed meenutavad miskipärast üliväga Lõuna-Ameerikast pärit lõunapöökide omi.
Hästi peavad viimastele talvedele vastu kalmiad. Kahejalane on Kalmia angustifolia, kolm jalga kõrge on Kalmia latifolia. Viimane on arvatavasti pisut külmaõrnem liik. Oma kodumaal Põhja-Ameerika idaosa metsades sirgub ta suisa väikeseks igihaljaks puuks.
Enne lahkumist tegime ühe eriliselt põrutava avastuse. Seal 7 m h läänetsuugade ja hiigelelupuude naabruses elutsesid kuni 1,5 m h kalifornia lõhnaseedrid (Calocedrus decurrens). Istutatud on nad 2004. aastal. Mitmed on märtipäikese tõttu tagasi kõrbenud, kuid üks, suurim, täiesti terve ladvaga. Hiigelelupuud küll pisut varjavad kagukaarest, muidu avatud päiksele. Kõva sõna, et selline liik Soomes vastu peab! Mullu kohtasin juba puuks sirgunud lõhnaseedrit Poola rannikul Gdanskis. Isegi seal oli talv teda üksjagu kahjustanud.
