Kust saab paju endale "roosid"?
Fotodel on pahksääse (RhabKudophaga rosaria või teise nimega Cecidomyia cinerearum) poolt tuhkur paju oksa tippu tekitatud täidisõielist roosiõit meenutav pahk. Taimele on pahk üsna kahjutu, pidurdades ainult okste pikkuskasvu.
See pahksääse liik tekitab pahku peamiselt suurekasvulistel remmelgatel, nagu hõberemmelgal (Salix alba), rabe remmelgal (Salix fragilis) ja nendevahelisel hübriidil punakal remmelgal (Salix ×rubens), raagremmelgal (Salix caprea), põõsakujulistest pajudest kõrvpajul (Salix aurita), tuhkur pajul (Salix cinerea) ja punapajul (Salix purpurea).
Tallinna ümbruses on roosiõit meenutavad pahad kõige sagedamini raagremmelgal. Erinevatel pajuliikidel saavutab pahk kasvades eri suuruse, nii on raagremmelgal mõõdetud kuni 8 cm läbimõõduga, hõberemmelgal aga kuni 3 cm läbimõõduga pahku. Võrse tipmisel pungal moodustub suurem pahk kui külgoksa tipupungal. Üks pahk moodustub 30–60 lehest. Pahad jäävad sügisel pruunistunult okste külge järgmise kevadeni ja varisevad osadeks uute lehtede ilmumise ajal.
Igas pahas on üks vastne. Paha sees möödub suur osa pahksääse vastse elust, seal vastne ka talvitub. Vastne on valkjas kuni oranž, pikkusega 4–5 mm. Kevadel ilma soojenedes aprilli lõpus või mais vastne nukkub ja nukust areneb täiskasvanud rohekas toonis küütlev sääsk pikkusega 2–3 (4) mm, kes paaritub ja muneb munad ühekaupa võrsete tipupungadesse. Samal ajal kui munast areneb vastne, hakkab arenema ka pahk – võrse pikkuskasv kängub ja suuremaks kasvavad lehed koonduvad üksteise lähedale.
Kui pahad silma riivavad, siis võib need ära lõigata ja ära põletada – nii on järgmisel aastal pahkasid vähem.
