Tänapäeval paiknevad Sri Lanka kaneeliistandused peamiselt saare lääne- ning edelaosas. Ka Colombo ümbrus koosnes kunagi suurtest istandustest – üks elamukvartal kannab siiani nime Cinnamon Gardens (‘Kaneeliaiad’).

Saare troopiline päike ja rikkalik vihm pakuvad ideaalseid kasvutingimusi, kuid isegi siis varieerub vürtsi kvaliteet, sõltudes mulla eripäradest. Kõige hinnalisemat kaneeli saab Negombo ümbrusest, mida kutsutakse hõbedasteks liivadeks.

Kaneelil kulla kaal

Kuigi Sri Lanka on eelkõige tuntud tee-ekspordi poolest, oli esikoht aastasadu kaneeli käes ja selle eest tasuti vürtsi kaaluga võrdses osas kullas. Siiski on siiani just see saar kaneelitootmises esikohal, tootes kõrgeima kvaliteediga kaneeli 85% maailma kogutoodangust.

Kui kaneelipuu on umbes kaks aastat vana, kärbitakse see kännuks ja kaetakse mullaga. Sel moel kasvab ta põõsataoliseks ning ajab terve järgmise aasta jooksul uusi võrseid. Neid uusi võsusid kasutataksegi kaneelikoore saamisel.

Kui seemikud kasvavad 2–3 m kõrguseks ja ümbermõõt 3–6 cm, on nad korjamiseks valmis.

Kaneelil on aromaatsed lehed ja väikesed kreemikasvalged õied, mis meelitavad ligi linde ning mesilasi, kellele see vürtsikas lõhn on vastupandamatu.

Korjamine sõltub mussoonvihmadest. Sri Lankal kogutakse saaki kaks korda aastas ja seda tehakse alati kohe pärast vihmaperioodide lõppu, kui veest läbi vettinud koor tuleb puutüvelt kergemini lahti.

Kaneeli varumine on oskustöö

Kaneelipuu koorimine on oskust nõudev töö, mida on põlvest põlve pea muutusteta edasi antud. Sri Lankal on see siiani salagama-kasti kuuluvate inimeste pärusmaa.

Kaneelikoore kogumise ajal lähevad koorijad varahommikul istandustesse ja lõikavad üheks päevaks vajaliku koguse oksi. Okste küpsus määratakse silma järgi, noored oksad jäävad järgmiseks korraks. Vajadusel saab küpsust lihtsal viisil üle kontrollida, tehes väikese sisselõike ning noaga koort veidi ülespoole tõstes. Nii saab hea ettekujutuse koore irdumisest.

Lõigatud oksad jäetakse kotiriidega kaetult varjualusesse fermenteeruma. Kõige vaevanõudvam osa kaneelitootmises algab aga järgmisel päeval, kui koorijad maas istudes lõikavad ära lehed, peenikesed oksaraod ning kraabivad maha välimise kooreosa.

Tüve külge jäänud sisemist koort hõõrutakse ning pekstakse messingtoruga, et hõlbustada koore tüve küljest lahti tulemist.

Seejärel tehakse väikest spetsiaalset kõverat nuga kokatha’t kasutades kaks paralleelset lõiget ning eemaldatakse koor ühes tükis. Väga kogenud koorijad sooritavad oma tegevust kirurgi osavusega ilma koort rikkumata. Järgmiseks pannakse koored kokku, surudes need kihiti teineteise sisse, et moodustuks pikk rull.

Koorerullid kaetakse juteriidega ja jäetakse üheks päevaks rahule. Kaks päeva kuivatatakse neid siseruumides võrestikul, siis viiakse 1–2 päevaks välja päikese kätte. Selleks ajaks on kaneelitorude teks-

tuur paberitaoline ning värv saavutanud vajaliku tooni. Seejärel lõigatakse koor maailma kaneelituru poolt määratud täpselt 106,7 cm (42 tolli) pikkusteks juppideks.

Kaneelisaak laadale

Koore väikesed järelejäänud osad müüakse keskmise kvaliteediga vürtsina. Sellest tehakse jahvatatud pulbrit, õli või pudding spice’i (segu kaneelist, muskaatpähklist, nelgist, kardemonist ja muskaadiõiest).

Kaneelikasvatajad müüvad oma toodangut hooajalistel kaneelilaatadel, kuhu koguneb enamik kaneeli tootjaid ning ostjaid.

Laatadele lähevad ka iga kasvataja koorijad, kuna vastavalt iidsetele tavadele jagatakse tulu nende vahel võrdselt. See on ühtlasi ka hea kvaliteedikontroll – kuna koorijate tasu sõltub otseselt nende töö headusest, on neil mõttekas “lippu kõrgel hoida”.