Tegelikult ei kuulugi makedoonia äiatar tui-tähtpeaga (Scabiosa columbaria) ühte perekonda, vaid ainult teise meie sarnase kodumaise lille hariliku äiatariga (Knautia arvensis). Süstemaatika on üks keeruline ja kahtlane asi, jäägu see asjatundjatele. Niipalju vaid, et kõik kolm kuuluvad uniohakaliste sugukonda. Kui teil kasvab aias mõni uniohakas, kes on suurepärane talviste kuivseadete materjal, siis küllap märkate nende teatavat välist sarnasust. Ja mis veel tui-tähtpeasse puutub, siis enamusele eestlastele on ta kindlasti tundmatu. See looduskaitsealune taim kasvab Eestis vaid Läänesaartel. Kel temaga väga soov kohtuda, sel tasuks näiteks Sarve poolsaarel ringi luusida.

Harilik äiatar on üle Eesti harilik taim. Seesama niidulill, kel pika peene varreudjaka otsas lillaroosad õisikututid. Päris kena lill, aga ma pole kunagi tulnud selle peale, et teda peenrasse istutama hakata. Eks samuti umbes kolme jala kõrguseks sirguv, kuid punaste õisikutega makedoonia äiatar tee talle silmapaistvuse osas ära. Pealekauba on seemnepakile kirjutatud, et ta meeldib hästi mesilastele ja liblikatele.

Eks saab siis näha. Seda küll alles järgmisel aastal, sest seemikud esimesel aastal veel ei õitse. Muide, algul tundus, et kurgilavasse tehtud külvist ilmus ikka väga ohtralt makedoonia äiatare. Kuna kurkidele peagi kasvuruumi oli vaja, pidi äiatarid peenrasse laiali istutama. Peagi selgus aga, et suure hoole ja armastusega sai tegelikult kokku istutatud ka hulk teelehti. Need katkusin ma ruttu välja. Teeleht jäägu siiski jalgtee muru sisse!

Osa makedoonia äiatare istutasin rühmana viigipuude naabrusse. Viigipuu käitub meie karmis kliimas kui püsik, kes suvega vaid paari-kolme jala kõrguseks jõuab kasvada. Seega võib loota õige eksootilist kompositsiooni: lopsakas viigilehestik ja makedoonia äiatari punased õisikupead. Tasub ootamist!