Märkmed Kiotarist
Lindos. Ilge turismo. Liinibuss oli rootslasi täis. Akropoli otsa me ei roninudki. Lindose valgete majakuupide kobar on üllatavalt ilus. Palav on. Mäeseinad suuresti lagekaljused, samas on männisalusid ja oliivivälju. Jõesängid on ilgemalt laiad, kuid lageklibused, kuivad.
Bussiga Kiotarisse. Oh, see räige turismiuputus on masendav. Aina hotellid ja uusehitised, pole vahet linnal ega maal.
Kiotari lähedal ilmusid mäenõlvadele kadakad – foiniikia kadaka kohalik alamliik. Rannal on telkimist keelav märk. Nojah, nurga taga salaja telgime ikkagi! Tulime kümne jala kõrguse foiniikia kadaka vilusse. Ainus taoline puukujuline siin. Taamal tamariskipud.
Siin rannas levib pigem kõrge früügana (gariig) kui makja. Vaipjalt on harilikke maasikapuid, mastikspistaatsiaid, jaanikaunapuid. Kadakamütakad on kuni 2 m h. Smiilaksid väädivad üle kogu selle eksootika. Liival haljendab okaskroone, kiviroosikuid, kohalikke n-ö nartsisse ehk rand-vägililli. Kuiva ojasängi ääres leidub mungapiprapõõsaid ja meie tavalist pilliroogu.
Maa pool avanevad peamiselt paljad heledad kaljused mäenõlvad. Kole kõrbeline tunne, Lõuna-Roodos kipub pigem just selline olema. Tegelikult on keset n-ö kõrbe küllalt männimetsatukkasid, värvitammesid. Kliima poolest võiks siin vabalt lausmännikud vohada. Inimene on erosiooniga maastiku ära rikkunud ja uuesti taas metsastumine on väga vaevaline.
Õhk on soe, aga meri ujumiseks külm. Meretuul on kah külm, samas päike pistab räigelt. Rannaliiv on määrdunud moega, sekka klibu. Madal konglomeraaadist rannapank meenutab kujult Kallaste panka Peipsi järve ääres. Samas levib kaljuräbalaist neem vette – siin meenub jälle sootuks Vilsandi. Gennadi pool on rannameres maaliline kaljusaar.
Kiotari jääb me reisi lõunapoolseimaks tipuks. Me laiuskraad on siin praegu 36° 3' põhjalaiust. Samal laiuskraadil Tuneesia ja Alžeeriaga!
---- Siin saarel hakkab mulle tunduma, et reisitakse liiga palju. Turismilaviin oma arenduste-ehitistega on Roodosel tegelikult päris kole. Väga palju on buumiaegseid-kriisieelseid poolikuid majakarkasse keset põlde püsti (võibolla ka eramajad?). Igatahes süüdi on odav lennundus. Lennukid on liiga iseenesest mõistetavaks saanud. Inimesed tuleks jälle rohkem ma peale tagasi tuua. Ju siis hakatakse ehk rohkem mõtlema, kuhu, kui kauaks reisitakse. Kas ikka viitsitakse kolm ööd bussides loksuda, lisaks üks öö laevaga, et näiteks Eestist Roodosele jõuda. Mina näiteks rohkem ei viitsi. Ehkki tagasitee on meil veel ees.
Viga on selles, et sageli reisitakse liiga pealiskaudselt. See on nagu ressurssside raiskamine. Suvalisi puhkusereise võiks ju kodule palju lähemale teha. Näiteks on imelik prantslaste uputus siin saarel. Kas nad ei mahu oma lõunarannikule ja Korsikale enam ära? Mitu inimest tuleb Roodosele aasta jooksul siinse looduslikult kõige erilisema – küpressimetsade ja ambrapuuorgude pärast? Eks neid siiski on. Näiteks britid korraldavad Roodosele orhideereise.
Põhimure on mul saare piiratud mageveevarude pärast. Kas tõesti suudab Roodos ikka veel oma veega üleval pidada enda elanikke ja turistide laviine? Lisaks varustab ta mageveega ka kaljuseid nabersaari Symit ja Halkit. Kas on üks veevarude kahanemise tagajärg need paljud kuivad veevõtukohad ülal mägedes?
Ootasime pimenemise ära. Hämardus väga kiiresti, Eestist varem. Sai rannaduši all pestud. Tehtud! Inimene ei vaja paljut. Veidi vett enda kasimiseks (kord nädalas piisab küll, kui tihemini ei saa), kuiva peavarju-küljeaset ja lobi. Söögilobiga on meil pisut raskusi, elame kuivtoidul. Siiski on see üsna mitmekesine: puuviljad, paprika, sibul, porgand on täitsa esindatud. Ikkagi tahaks suppi...
Õhtueine telgis lambivalgel. Lained loksuvad kuidagi kiirelt. Miks see panganukk küll nii Peipsi Kallastet meenutab? Tegelikult oleme oh kus kaugel. Seal silmapiiri taga on Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael ja Egiptus.
Lainete kiire hingamise sekka kandub umbselt täis ehitatud hotelliranna poolt pidumelu. Praegu alles hooaeg algab. Millised rahvahordid siin siis veel suvel tunglevad?
