Märts kodumurul
Kes meist ei igatseks pärast pikka talvist diivanil külitamist end mõnusale rohule laiali laotada ning suvisel varahommikul kosutavaid kastesokke jalga saada, rääkimata ehtsast einest murul!
Aga enne töö, siis lõbu.
Õigupoolest algab kõik juba varem, eelmise vegetatsiooniperioodi sügisel: ma ei väsi kordamast, et muru tuleb niita võimalikult hilja ja võimalikult madalalt. Sellepärast, et lume alla ei jääks lamanduda võivaid kõrsi, mis omakorda on hea paik lumiseene kahjustuskolletele.
Mida vähem on varakevadises murus riisumist vajavat kulu ning sügisesi puulehti, seda varem võib alustada ka kevadise väetamisega – seda muidugi juhul, kui muru üldse vajab lisakosutust.
Kui väetate aga riisumist vajavat muru, eemaldate hiljem riismetega ka osa väetisaineist ja muist väetist läheb lihtsalt raisku.
Sulaveega juurteni
Tavaliselt soovitatakse muru esimest korda väetada siis, kui taimekasv on algamas. Oma paarikümneaastase töökogemusega aedade rajamisel ja hooldamisel olen jõudnud järeldusele, et ideaalne on anda esimene väetis viimasele õhukesele lumekihile juba enne, kui see täielikult ära sulab.
Siis on väetisel küllaga lahustit, mis toitained kohe mulda viib ning neid sügavamale juhib. Ka sulatab väetis kui sool kiiremini lund, see võimaldab pinnasel paremini päikesesooja endasse koguda.
Tüsedal mullakihil ulatub tugeva murukamara juurestik julgelt kuni 20 cm sügavusele, aga toiteelemendid imenduvad just juuretippude kaudu. Kui soovite endale ilusat muru, seadke eesmärgiks arendada taimedele sügav juurestik, siis saavad nad ka kuivaperioodil niiskust kätte. See haakub põuaaegse kastmissoovitusega: kastke suhteliselt harva, aga korraga nii palju, et vesi jõuaks sügavale, nii areneb ka juurestik sügavamale ning taim on tugevam.
Nagunii jääb osa toitaineid mulla pindmisesse kihti, neid kasutavad pealmised juured. Mida paksemas kihis kogu juurestik paikneb, seda tõhusam on sellest moodustunud “lõks” vee ja mineraalainete püüdmiseks.
Väetisekottidel on kolm tähte, mis on alati kindlas järjekorras: N-P-K. Neile vastavad arvud osutavad nimetatud keemiliste elementide ehk lämmastiku-fosfori-kaaliumi sisaldusele. Mnemotehniliselt on tähtede järgi iga põhitoitaine ajalist tähtsust imehea meeles pidada: kevad-suvi-sügis. Kevadel kasutage lämmastikurikkamaid väetisi, mis panevad taimede rohelised osad kasvama.
Oluline on väetisega mitte liialdada. Külvake seda korraga pigem vähem, sest kui vaja, saate alati juurde anda. Üleväetamise puhul aga võivad kahjud olla üsna nutused – võite murust hoopis ilma jääda.
Lohukesed siledaks
Liivakam materjal on seepärast hea, et seal on väga vähe toitaineid ning täitekihi alla jäänud taimede juured sinna eriti ei tungi, vaid püsivad sügaval, mis annab põuakindluse. Küll aga soodustab kerge liivakas kate võsundite arengut, samuti imbuvad sademed hästi läbi.
Lisatud kihi paksus ei tohi ületada 1,5–2 cm, vastasel juhul ei jõua murutaimed sellest läbi kasvada ning vana muru hukkub. Kirjanduses võite kohata soovitust “kuni 10 cm”, kuid see on kohutavalt ekslik!
Kui on sügavamad lohud, võib mõne aja pärast, kui muru on liivakihist läbi kasvanud, need taas õhukeselt katta. Aga kui tahate korraga murupinna siledaks saada, siis täitke lohud nii paksult kui vaja ja pärast kinnirullimist külvake neile uut muruseemet.
