Kartuleid olen kogu elu oma pere tarbeks kasvatanud. Viimastel aastatel kasutasin sootuks vanaaegset meetodit: vaod traktoriga sisse ja siis väikese labidaga kartulid mulda. Said täpselt parajad vahed ja sügavus ka. Äestamise asemel käisin vaod rehaga üle, paar kõplamist ja paar traktoriga muldamist oli kogu hooldus. Üles võtsin aiahargiga, mõnusalt omas tempos.

Uuendage sordipanka

Kõik toimis kuni möödunud suveni. Siis oli esimene kord, kus saaki peaaegu ei saanud. Kolm kotti kevadel panin ja sama palju viisin sügisel keldrisse. Kartul tärkas kenasti, muldamise ajal oli veel kõik hästi. Siis tulid suured vihmasajud ja kolmandik põldu jäi nädalaks vee alla.

Ülejäänud suve sai võideldud ühe äärmiselt visa ja vastiku umbrohuga – kukehirsiga. Võõrliigina on see meile ilmselt kunagi jõusöödaga sisse toodud. Näeb algul välja nagu mingi teravili. Kasvades moodustab juurelt palju võrseid, moodustades tiheda ja kõrge puhma. Sõna tõsises mõttes katab kogu maa ja lämmatab muud taimed lihtsalt ära. Märjal mullal kõblata ei saa ja nii ta siis vohab.

Sügisel uuris naabripoiss, kuidas mul kartul oli. Ütlesin, et vesi võttis ära. Endine linnamees küsis siis tõemeeli, et kas viis kohe ära või.

Sel talvel saime kogemuse, et kartulil ja kartulil on suur vahe. Paar korda sai küll turult ostetud, kuid õige mekk oli vaid sõpradelt saadud kartulitel. Niisiis valmistusin selleks kevadeks erilise hoolega. Nii kooli- kui elutarkus on õpetanud, et seemne ostmisel ei tohi kunagi koonerdada. Kahjuks olin veidi hiljaks jäänud ning Jõgevalt sain ainult ‘Bellefleuri’. See on justkui parandatud ‘Laura’. Maarahva poodidest sai osta isegi kõrgesti kiidetud ‘Teelet’ ning lõpuks Bauhofist ‘Jõgeva kollast’.

Kevad venis, jahedat aega oli pikalt, aga mu seemnekartulid kasvatasid sel ajal endale tugevad valguseidud. Maha said kartulid 17. mail, seekord naabripoiste kaherealise masina abil. Seejärel käisime vaod rehaga üle, algul umbrohtude hävitamiseks, siis pärast vihma mulla õhustamiseks. Oli mõnus seal paljajalu olla ja kätega juba tärganud taimede ümbrust kobestada. Tuli meelde ütlus: armasta maad ja maa armastab sind vastu.

Kui ringi sõites teeäärseid kartulipõlde vaadata, võib vaevata ära arvata, milline seeme on maha pandud. Uus ostetud sordiseeme kasvatab endale tugevad varred, lehedki on hoopis laiemad. Taimed arenevad kiiremini ja on jõulisema kasvuga. Aastaid n-ö oma kartuli seemet kasutades jäävad varred peenikeseks ja madalaks ning ega siis ka suurt saaki oodata ole. Praegusel ajal, kus kõike saada on, peaks ikka kartuliseemet uuendama. See kulutus tasub end kuhjaga ära.

Maitsvad jaanikartulid

Juuli esimese nädala lõpuks õitsesid varajane 'Arielle' ja 'Jõgeva kollane', 'Teelel' ja ‘Bellefleuril’ olid õienupud kohe-kohe avanemas. Kui ma viimast korda üksikuid umbrohte välja kitkudes põldu läbi käisisn, ei jõudnud ära imestada, kui pikaks olid varred vahepeal kasvanud. Tuulevaikses soojas põlluservas ulatusid need mulle rinnuni. Mõõtsin huvi pärast ära – pikimad olid 90 cm! Nüüd jääb üle vaid huviga oodata, milline saak tuleb.

Esimesi oma kartuleid sõime tänavu jaanipäeval. Tuttava aiandus­agronoomi käest sain kevadel korvitäie 'Ariellet', mis oli tal juba kuu aega kasvuhoones idusid kasvatanud. Pooles aprillis sättisin kümmekond mugulat ämbrisse kasvama. Panin vanadesse aukliku põhjaga ämbritesse 1/3 kasvuhoonest võetud turba-kõdusõnniku segu, igasse nõusse ühe kartuli.

Nii olid need mul stabiilses 20kraadises hoones senikaua, kui juba kasvuhoonet kasutama sai hakata. Mulda panin peale alles siis, kui lehekesed tulid ja mugulad olid juured alla võtnud. Niimoodi sai siis kastetud, et muld niiske oleks ja mulda vähehaaval juurde lisatud. Ja olidki jaanipäeval kartulid oma aiast võtta. See on hea lihtne meetod, ei võta palju pinda ega töökulu. Mu sõber kasvatas samadest 'Arielledest' endale kartuli näiteks Tartu kesklinna korteris. Ise naeris, et tal õitseb toas kartul.