Miks ometi ei võiks looduslikust vahtravõsast üht toredat vahtrametsa kasvatada?
Ent hommik kulus. Lubatud uputusest ei paistnud kippu ega kõppu. Viimaks ei pidanud närv vastu ja kobisime bussijaama. 11.35 väljus liin Raplamaa lõunaserva. Piletid ostetud, rahulolevalt tahaistmele räntsatanud - kui hakkas usinasti vihma pihustama. Ohjah.
Esialgu oli siiski tore soojas ja kuivas istudes ekskurseerida. Vesiste akende taga libisesid mööda lubjakivised põllumaad, vahtrahõõgvel okassegametsad. Raikküla Pakamäel jagus okasmetsa alusrindesse vahtraid iseäranis palju, ka sarapuud oli. Aga kõrval lageraiel olid kõik vahtrad julmalt maha saetud. Miks ometi ei võiks looduslikust vahtravõsast üht toredat vahtrametsa kasvatada? Vaher on ju nii väärt (tarbe)puu. Ei tea. Meenus suvine pilt Lohjalt, mis on Mandri-Soome peamine laialehiste puude levikuala. Ometi oli seal linna kohal männikumäel kogu vahtrate alusrinne armutult kõrvaldatud. Oh, need Taiga-Eesti ja Taiga-Soome, kus justkui kardetakse laialehiste metsade taas laiemat levikut. Samas on ju ka Taiga-Kanada. Kuid seal on vaid maa äärmises lõunaservas levivatest vahtratest tehtud koguni terve riigi sümbol: Kanada = Vahtralehemaa.
Bussisõit jätkus. Lainetav maa madaldus, saatjaks said metsad. Mõne aja pärast ilmutas end alevivald Järvakandi. Sildid teadustasid: Kultuurihall, Club Cinema... Viit juhatas klaasimuuseumisse.
Edasi logistas buss tasakesi mööda kruusateed, ikka läbi metsade, nii 7 versta jagu. Lokuta. Küngas aegu näinud sildiga, mis märkis maa-alust kalmistut, kabeliaset. Vanas kivimajas pesitses pood.
Buss sõitis üle Lelle-Vändra tee ja juba oligi Eidapere. Mööda Madise poest, üle raudtee. Taamal paistis stiilne, küllap 1920ndaist pärit jaamakompleks. Tegelikult oleks Eidaperesse märksa etem rongiga saabuda. Pikalt-pikalt metsade vahel kulgev raudtee jätab sellest umbkaudu 300 elanikuga alevikust eriti isepärase ära-koha mulje.
Kobisime pika modernse maja ees maha. Selles pesitseb põhikool ja raamatukogu. Meie sihtmärgiks oli aga Raplamaa turismikaardilgi ära märgitud Eidapere metskonna park. Kuskil pidi ta siin olema. Samas väntas rattal lähemale pikakarvaline onu. Too juhatas keset vihmast sügispäeva Kesk-Eesti metsade vahele eksinud huvireisijad lahkesti õigesse kohta. Ehk et: "Kui te nüüd mõned sammud tagasi astute, siis seal kooli järel, teest vasakul ta ongi."
Tegime nii. Jõudsime helekollase plastakendega maja juurde. See oli mahajäetud. Nojah, pole enam mingit Eidapere metskonda. Nüüd on siinsed laaned üheainsa Raplamaa metskonna all. Ju jääb varsti riigi peale alles vaid üks Eesti metskond. Vaat see oleks optimeerimise ihaldusväärne lõpptase! Arenguruumi jagub.
Park aga... nojah. Käinud alles eelmisel päeval Tallinna botaanikaaia üliliigirikastel maastikupargi väludel, siis muidugi Eidapere millegagi ei üllata. Ikka need tavalised elupuud, pisut nulge, paarikümneaastased seedermännid, sabniina kadakaid, enelaid, mõni elupuu kompaktvorm, Ameerikast pärit lõhnav vaarikas. Üks pruunistuvas lehes tünjas tamm, väike alleejupike, kus suured lehised juba kollendasid. Seega vene või siberi lehis? Euroopa lehis säilitab oma halja rüü oktoobri lõpuni. Tjah, ei midagi erilist , ometi tore nurgake ikka.
Teisel pool teed laiutas oma suuri kuldseid sulgjaid lehti mandžuuria pähklipuu, paistis ginnala vaher, must leeder, teleekiapuhmas. Asi kiskus juba huvitavaks, samas tundus, et olime otsaga jõudnud kellegi koduaeda. Vastu tulvasid lillealad, Lääne-Ameerikast pärit kilplehed. Eijah, olime tõesti koduaias. Aga ilus avatud niidetud teepoolne osa tundus siiski justkui avaliku haljasalana.
Üks naisterahvas ootas sealsamas maantee veeres bussi. Küsisin, et kui kaugele jääb siit see viidaga näidatud Avati puhkeala oma tehisjärvega? "Neli kilomeetrit," kosteti. Iseenesest põhja suunduva rongini jagus veel neli tundi, oleks ära käinud küll. Teisalt, ega ikka eriti ei kutsunud selle vihmaga nii kaugele ja tagasi trampima.
Ja näh, juba tuli buss. Ronisime juhust kasutades peale. Sama buss, sama bussijuht. Sohver näis õige torssis moega olevat, kui piletid tagasi Raplasse ostsime. Umbes nagu mõista andes, et mis lollitamine see olgu, mis tarbetu edasi-tagasi siiberdamine! Tjah, veetsime Eidaperes kõigest vaevu pool tundi. Samas sai alevik ju põhimõtteliselt nähtud. Enamus autoturistidest nii tegelikult teebki: suts kohale, kiire pilguheit objektile ja kohe edasi.
Lahkumine Eidaperest. Ja näed sa: sadu lakkas! Järvakandis säras päike, maalides kollast hõõguvad vahtrad iseäranis kirkaks. Kuldne sügis kestis.
