Seetõttu on nüüd viimane aeg hakata planeerima, kuhu kevadel ürdipeenar, maasikamaa või hernerida tulema peaks. Eriti hea on teha peenar sügisel valmis siis, kui sinna plaanitavad taimed vajavad pisut rammusamat pinda - siis saab vajaliku maa-ala üles harida ja sinna sisse rahulikult ka poollagunenud komposti kaevata. Muld ja kompost segunevad talvega ja kasvupinnas saab taimedele kobedam ning toitained paremini jaotatud kui kevadise peenrateoga.

Ülesharitud maalapile võib ka laotada laagerdunud sõnnikut või kaevata sisse õhemaid lehtpuulehti, kõik ikka selleks, et mullas rammu ja orgaanikat rohkem oleks ning taimed seeläbi võimsamad saaks.

Soojanõudlikumate taimede kasvatamiseks on ideaalne teha viimastest rohimis-, riisumis- ja lõikamisjääkidest niiöelda isesoojendav peenar. Kuidas see täpsemalt käib, saab lugeda SIIT.

Ka kõrgpeenrad võiks sügisel kokku kuhjata - talvega vajub muld piisavalt ning kevadel saab vähese vaevaga kohendades korraliku peenra, millele kuluv mullahulk on kohe selge ning pole ohtu, et tugevam vihm koos seemnete või väikeste taimedega peenrast poole laiali viiks.

Järjest populaarsemaks on saanud ka talikülv, mille praktiseerijad külvavad külmakindlaid seemneid juba hilissügisel peenrasse valmis, et need siis kohe koos kevade tulekuga tärkaks. Algaja talikülvaja võib esimesena katsetada näiteks porgandi- või tillipeenraga.