Tasapisi jõudis ploomipuu aga kirsile järele ja muutus järjest populaar-semaks. Näiteks 1939. aasta viljapuude loenduse andmeil kasvas Eestis juba 2,3 miljonit õunapuud ja 541 700
ploomipuud, kirsid olid 521 900 puuga kolmandal kohal.

Sestpeale on kirsikasvatus vähenenud: hapukirsipuid vaevab lehevarisemistõbi ja maguskirssidele ei meeldi meie tujukad talved. Kui kõikides Eesti aedades kasvavate puude alune pind kokku arvata, oli meil 2008. aastal kirsside all 341 hektarit, ploomipuid kasvas aga 538 hektaril.

Kirsikasvatus on rohkem levinud Võru-, Viljandi-, Pärnu-, Tartu- ja Valgamaal. Üsna palju kirsipuid on ka Tallinna aedades ja ümberkaudsetel aianduskruntidel. Kõige harvem kohtab neid Järvamaal. Kirsipuid kasvab meil ainult pooltes koduaedades, keskmiselt on aias 2,9 puud.

Ka kirsisaagid on aastaid kasinad olnud. Statistika järgi on tavaline saak 100–200 tonni kirsse aastas. 2009. a saadi Eestis näiteks ainult 108 tonni kirsse.

Kuid Eestis on olnud ka tõeliselt häid kirsiaastaid, mil puud lausa nõretasid kirssidest. Viimati oli meil nii hea kirsisaak 2002. aastal, statistikaamet teatas siis 1400tonnisest saagist. Ka 1993 oli kirsisaak üle 1200 tonni. Heal aastal saab üheltki puult palju kirsse. Kunagi palusin ühel Viljandi aiaomanikul ära kaaluda ‘Läti madalkirsi’ puu saagi. See oli 80 kg, kusjuures arvestamata jäid kirsid, mille linnud kaitsevõrguta puult nahka pistsid.

Eestis kasvatatust meile ei jätku ja igal aastal tuuakse sisse 300–460 tonni värskeid kirsse, peamiselt imporditakse mais ja juunis maguskirsse. 2003. a, kui meil kirsisaak peaaegu ikaldus, toodi kirsse sisse 679 tonni.

Levinumad hapukirsisordid

Eesti aedades kasvavad peamiselt hapukirsipuud. Väga maitsvate viljadega maguskirsipuid tahaksid inimesed muidugi rohkem istutada, kuid ta on külmaõrnem ja tema iga jääb aias sageli lühikeseks. Kahjuks ei tule meil karmima kohakliimaga paikades maguskirsside kasvatamisest midagi välja.

Esmalt tutvustan paremaid hapukirsipuu sorte. Viimastel aastakümnetel on meil kõige levinum sort olnud ‘Läti madalkirss’. Selle saagika sordi viljad ja neist tehtud mahl on hästi tume. Aiapidajaile meeldib kindlasti ka isetolmleva sordi nõrgale kasvule osutav nimi. Kuid see on pisut eksitav, tegelikult kasvab ‘Läti madalkirss’ aastatega mitme meetri kõrguseks.

Varem kasvatati meil üsna laialdaselt ka juurevõsu andvat sorti ‘Nõmme liivakirss’. Kuid viljade väiksus, mõrkjas maitse, mahla heledus ja puu tugev kasv on selle sordi tähtsust kõvasti kärpinud.

Tuntumad hapukirsisordid on veel suurte helepunaste viljade ja värvitu mahlaga ‘Diemitzi amarell’ ning tumepunaste maitsvate kirssidega ‘Hindenburg’.

Väga heade ja suurte juuli lõpul valmivate kirssidega on hapu- ja maguskirsipuu hübriidsort ‘Kampeseur’. Paraku on ta teistest hapukirssidest talveõrnem, tolmuandjaks sobib talle ‘Läti madalkirss’.

2005. aastal võeti meie soovitussortimenti suurte ja maitsvate pruunikaspunaste viljadega vene sort ‘Turgenevka’. Seda saagikat ja vastupidavat sorti teatakse Eestis veel vähe, kuid loodetavasti tema osatähtsus meil tõuseb.

Paremad maguskirsisordid

Maitse poolest on meie maguskirsid väga head ja kui külm puudele liiga ei teeks, kasvatataks neid palju rohkem. Ka maguskirsipuude istikuid on kahjuks veel vähe saada.

Teistest maguskirsisortidest peab talvedele mõnevõrra paremini vastu juuli algul või keskel valmivate viljadega ‘Meelika’. See saagikas sort ei vaja kõrvale tolmuandjat, ta on ise hea tolmuandja mitmele teisele sordile. ‘Meelika’ punakasmustad kirsid on küll väheldased, kuid nii Eestis kui Lätis peetakse neid hästi maitsvaks.

Hinnatud sort on ka suuremate mustjaspunaste viljadega ‘Arthur’ (2004. aastani tunti ‘Kristiina’ nime all), kuid see maguskirsipuu on tugevakasvuline ja vajab tolmuandjat. Eesti sortidest sobib näiteks ‘Mupi’.

Varasete maguskirsisortide ‘Elle’ ja ‘Karmel’ kirsid küpsevad juba juuni esimesel poolel. Tolmuandjaiks sobivad neile ‘Meelika’ ja ‘Arthur’.

‘Mupi’ on keskvalmiv, üsna suurte viljadega sort. Väiksemate kirssidega ‘Norri’ on hiline, alles juuli lõpus valmiv sort. Nii ‘Mupi’ kui ‘Norri’ puud on aga madalama kasvuga kui teised maguskirsisordid. ‘Norri’ oksad vajuvad kirsside raskuse all lausa rippu.

Väikeste viljadega keskvalmiv ‘Leningradi must’ (‘Leningradskaja tšornaja’) on hästi saagikas ja üks talvekindlamaid sorte, kuid puu kasvab suureks.

Hilise tarbimisajaga ja silmapaistvalt suurte kirssidega ‘Anu’ küpseb siis, kui teiste sortide saak on juba läbi.

Eespool nimetatud sortide kirsid on kõik tume- või mustjaspunased, mida küpsemad, seda tumedamad.

Heledaviljalised sordid on samuti maitsvad, kuid kahjuks on heledad kirsid väga muljumisõrnad. Kui vilju koristades natuke pigistad, tekivad kirssidele inetud pruunid plekid, mida ei saagi vältida. Kollane või päikesepoolselt küljelt kergelt roosakaks värvuv sort ‘Dönisseni kollane’ on rahuldav isetolmleja. ‘Madissoni roosa’ suur vili on kas roosa või helepunane ja need kirsid meeldivad tarbijaile väga. Suured, ilusad ja maitsvad on ka ‘Polli mureli’ kirsid, kuid selle sordi puuduseks on kehv saagikus.

Kirsside küpsemisaeg sõltub väga suuresti ilmastikust. Erakordselt sooja kevade korral võivad varaste sortide kirsid küpseda juba juuni esimestel päevadel, jahedamal aastal aga alles jaanipäeva eel või natuke hiljemgi. Keskvalmivad sordid küpsevad juuni lõpul või juuli esimesel poolel. Jahedal suvel valmivad kirsid pika aja jooksul järk-järgult. Põhja-Eestis võib küpsemisaeg siis jääda isegi augustisse.

Miks kirsid ei kanna?

Kõige ohtlikum on kirsisaagile meie talvede heitlik ilm. Novembris, detsembris ja jaanuaris esineb pikki sulaperioode, mil temperatuur võib tõusta üle 5°, mõnikord isegi üle 10°. Taimekudedes algavad siis kasvuprotsessid. Kui jaanuari lõpus, veebruaris või märtsis järgneb soojale –25° (mõnikord on ohtlik ka –20°, kuid meil on korraks teinud ka –30° või –35°), hävivad karastatuse kaotanud koed, eelkõige õiepungad, ja kevadel kirsipuud ei õitsegi. –30° ja rohkem miinuskraade hävitab kirsipuudel juba ka suuremaid oksi või terve puu, tüvi ongi õrnem kui kõrgemal asuvad oksad. Siis ei ole saaki mitmel aastal loota või tulebki istutada hoopis uus puu.

Hapukirsipuul esineb luuviljaliste mädanikku, selle tõve korral hävib suvel rohkesti noori lehtedega võrseid ja ka vanemaid oksi. See nõrgestab puid ja vähendab tugevalt saaki.

Kirsipuude laialt levinud seenhaiguse lehevarisemistõve all kannatavad eriti hapukirsipuud. Mõnel aastal kolletuvad lehed juba juulis ja hakkavad varisema. Augustiks jääb puule vähe lehti alles. Loomulikult ei ole selliselt puult järgmisel aastal saaki loota. Haigestunud puu muutub ka talveõrnaks. Maguskirsipuid lehevarisemistõbi nii väga ei ohusta.